Phantom of the Paradise - Brian De Palma 1974Tahtsin vennale paari lõiku näidata, kuid unustasin. Vend tuli külla, mängis kolme tunniga We Love Katamari läbi ja aitas hiljem veel riiuleid auto peale tassida. Kohad filmist jäid temal nägemata, kuid otsustasin õhtul hoopis ise algusest peale vaatama hakata. Olen Paradiisifantoomi paar korda varemgi soome TV kanalitelt näinud ja teadsin stoorit läbi ja lõhki. Üllatajaks oli seekord hoopis soundtrack. Aastaid tegasi ei osanud ma muusikalisele küljele mingit rõhku panna. Esmakordselt nägin filmi vihase pungina ja teist korda electro / industriali austajana. Nüüd olen rohkem tsilli-villi ja isegi seitsmekümnendate popim rock ei aja enam südant läikima. David Bowie´t meenutav klaveripala oli hea ja glam-eputise Beefi esitatud raske-rocki lood tundusid samuti värsketena. Ja lavashow oli mehel justkui parima Alice Cooperi live koopia.
Kui Andrew Lloyd Webber oleks lavastanud Broodway jaoks Barbarella kostüümidega Fausti, vedades T-Rexi saatel samaegselt kilodeviisi valget näkku, oleks tulemus Brian De Palma filmi sarnane tulnud. Samas seitsmekümnentate noore jaoks see kindlasti nii camp välja ei paistnud, lillelaste pärandina nilbitseti ja kanti kirjuid hilpe veel aastaid.Mood on muutunud, kuid muusikatööstuse vastu suunatud kriitikat võib tuua tänapäevagi. Eks praegusedki staarid kirjuta lepinguid verega ja sõlmi kontrakte spermaga. Meenutab teist 70-ndate kultusfilmi The Rocky Horror Picture Show´d, kuid minu silmadele meeldivam ja lahedam vaadata. Hea crazy estraadishow ja camp meelelahutus. 3/5
Klaveri ees andekas nagu Rainer Jancis, maski all inetu nagu Rainer Sarnet.
No comments:
Post a Comment