Lakposhtha hâm parvaz mikonand - Bahman Ghobadi 2004Alustasin vaatamist teatud eelarvamusega. Kurdi film kurdidest Iraagi aladel. Valmimis aasta 2005 ja tegevuse algus paar nädalat enne tulelööki Bagdadile. Filmi kolmandal minutil juba ütleb keegi vanataat krõbeda sõna Saddami aadressil. No selge, mõtlesin mina. Taas on tegu mingi amide propaganda filmiga, kus "vabastatud" iraagi kurdide alal on makstud mõnele kultuursemale kohalikule, et kujutaks toredat elu. Või palgatud mõni USA-s elav kurdi pagulane väntama linalugu Saddami ikke alt vabanemisest. Hiljem saab teost maailmas promoda kui märki stabiilsest olukorrast riigis. "Näe, isegi filme toodetakse seal! Teie aga kogu aeg sõda, sõda." Eksisin.
Poole vaatamise pealt oli selge, et nii see lugu pole. Film oli nimelt hea, milleni vaid harvad propaganda eesmärgil tehtud asjad küünivad. Kohalik ärksa vaimuga noormees hüüdnimega Sateliit, kes nägi välja justkui noor Woody Allen, äratas uudishimu netist rohkem järgi uurida. Film pausile ja tool kuvari ette. Selgus, et tegemist on hoopis Iraani režissööri ja filmiga, Bahman Ghobadiga, rahvuselt kurdiga kes tegi ka paljukiidetud A Time for Drunken Horses´i. Iraani kurdi poolt kujutatud Iraagi sõdurite julmused on ajaloolise vastaseisu tõttu mõistetavad, samas kui amide poolt kujutatuna oleks need taas lamedatena tundunud. Ghobadi kujutas terve oma rahva tragöödiat, läbi üksikjuhtude, mitte ei laulnud ülistuslaulu vabastajatele, keda vaid põgusalt kujutati. Samas muidugi oli aasta 2004 ja olukord teistsugune. Iraani ründe plaanidest, ehk vabastajate saabumisest Iraagi naabrite uksele rääkisid veel alles "konspiratsiooni teoreetikud" ja Turtles Can Fly võistles isegi välis Oscarile. Praegu aga räägivad kõik maailma jürilinad, et US ründab Iraani lähitulevikus vaid hävitamaks sealset filmitööstust, mis peagi oma headuses Hollywoodi näljapajukile jätaks. Uraani rikastamine ja naftamaardlad on muidugi vaid meiesugustele lollidele aetud hämajutt, tõde on varjatuna kuskil seal ...kurdistani südames.
Film oli jõuliselt hingekriipiv, füüsiliselt valus vaadata. Hea, et päevase aja vaatamiseks valisin, oleks vast muidu hiljem voodis unetult tunde vähernud. Kurb ja julm lugu täiskasvanud, lapsepõlveta lastest. 
Lavastaja oli palganud kõik osatäitjad samast Türgi piiriäärsest pagulaslaagrist, kus võtted toimusid. Ehedad kujud kõik, mida palgatud näitlejatega kindlasti nii hästi poleks saavutatud. Ninatark prillipapa, kes külavanemale sateliittaldriku muretseb ja islamimeestele kogemata "keelatud kanaleid" näitab oli muhedalt hea tegelane. Oli hea aga noor tüdruk Agrin oli fantastiline. Kui su enda elulugu ei erine palju mängitava tegelaskuju omast on vist kergem? Noorele näitlejannale Avaz Latifile ma Agrini vägivaldset elusaatust küll ei soovi ja paraleeli tõmbama ei taha hakata. Ai ai kui valus see oleks! Kui draama välja jätta, jääb kätte hea poliitilist ja olustikulist informatsiooni jagav dokumentaal film. Relvaturud, kus lapsed vahetavad väljakaevatavate miinide vastu kuulipildujaid või ÜRO makstavad jalaväemiini kahjutuks tegemise tasud. Pagulaslaagrite olukord, Türgi piirivalve ja lapstööjõu kasutamine ohtlikel sõjaväe jäätmete töötlemisel. Poolteist tundi pakub enam kui arvata oskad. 4,5/5
Suurepärane Avaz Latif - Täiskasvanu elu elama sunnitud laps.
No comments:
Post a Comment