Dust

Pyl - Sergei Loban 2005

Kuidagi on viimasel ajal juhtunud, et igal minu vabal päeval vaatan koos Opsiga ühe filmi. Seekord siis vene uuema komöödia. Olime tunnikese varem kõndinud mööda "Pagariliisu" koogipoest ja justkui oleks nähtamatu vägi ( Loe: õgardlus, priskete poiste haigus) meie jalgu pagaritoodete poole suunama hakanud. Ostsime kokku umbes kümmet erinevat kooki, keetsime minu juures kohvi ja naudisklemine võis alata. Kuid ei, külla tuli veel Lauri, The Man Of P himself ja tänu lahedale lobisemisele venis filmivaatus hüva tunnikese. Külalised, koogid ja pooleliitrine õllekann koorega kohvi oli tase,ning sellest parem oli vaid film ise. Juba algusminutitel, kui vanaema oma nohikust 24 aastasele lapselapsele second hand riidekauplusest T-särki valib, võitis meie südamed. Venemaa oma "parimas" vormis, ehk ikka, 15 aastat hiljemgi veel post-sovjetlikus väljanägemises. Miski pole kadunud, ega muutunud. Samad on pättidest kantpead, remontimata ülikoolihoone ja majaümber ringiluusiv salateenistus. Isegi sountracki peal olev Kino "Peremen" lugu viis ajamasinana tagasi Assa aegadesse. Olustiku jäätununa püsimine Venemaal seekord mingit halba fiili ei tekitanud, film ise oli piisavalt hea, et tuju ülal hoida. Satiir Jehoova tunnistajate, endiste nõukogude dissidentide, platnoilike varaste ( "Eij tõ petuhh!" ) ja eelkõige lihtsa vene töölise üle, kes riigikuulekalt ja raha eest on nõus kõigega. Super hullud ja koomilised karakterid. Eriti peategelase vanaema, naaber nerd ja jõusaalis kohatud house-muusika fännist musklikasvataja. Filmi tausta heli oli hea, vaid muusikapalad rikkusid oma balkani kabaree rütmis üldist fooni. Lõputiitrite ajal lastav Kino koos viipekeelse tõlkega, muutis muusikaloo visuaalselt eriti õnnestunuks. Lõppu ennast eriti õnnestunuks lugeda ei saa, kakskümmend minti oleks võinud ka filmimata jääda, üldpilt oleks mõnusam bizarre trip olnud. No oli tegelikult hea film ka ilma lõpuseletamiseta. Ka DVD lisad on huvitavad. 3,5/5

Ehedast vene jobust tehakse teaduse katsejänes.