The Italian - Итальянец

Italyanets - Andrey Kravchuk 2005

Lastekodu elu. Vanemad kutid käivad autosid röövimas ja neiud pakuvad veokijuhtidele oma keha, nooremad mängivad omi mänge ning unistavad emast-isast. Või kasvõi kasuvanematest, aga peaasi, et oleks keegi. Koolieelikust Vanja valivad oma kasulapseks itaaliast pärit abielupaar, kuid paberite ja väljasõiduviisade tegemine võtab veel kuid aega ning selle aja jooksul muutub poisi kinnismõtteks otsida üles oma bioloogiline ema, järsku viimane ikka ei olegi pojast nii kergekkäeliselt loobunud ning ootab-otsib oma poega suure riigi lastekodudest taga. Alul vanemad lapsed irvitavad poisikluti lolli mõtte üle ja laidavad selle maha, kuid ka aitavad teda detektiivitöös esimese niidini. Südamlik draama oleks vast õige sõna, aga oli ka tšernuhhale omast tõepärast olustikku ning sümpaatiaid-antipaatiaid. Veits sellise klantsi festarifilmi muljega, ehk siis kerge Vor´i tunne tuli peale, aga siin võis rolli mängida ka filmilikult sobivate vene juuksetukk-laubal poisikeste väline sarnasus. 3,5/5

Humble Cemetery - Смиренное кладбище

Smirennoye kladbishche - Aleksandr Itygilov 1989

Esmakordselt viimase aja vene filmide laines liikudes, tuli mul ette situatsiioon kus päris mitu momenti linaloost jäid arusaamatuteks. Selle lõi nii keelebarjäär kui olustiku mitte tundmine, sest kui vene keelega veel kuidagi sai, siis "tagasihoidlikul" surnuaial toimuva sahker-mahkeri mõistmiseks jäi taustateadmistest puudu. Arusaadav pettused olid muidugi teada, kuid kuidas kogu see hauakaevajate süsteem üles oli ehitatud jäi arusaamatuks. Hauakohtade müüki ja eelisjärjekorras hauakivi välja raiumust ma mõistan, kuid tihti jäi mulje, et kogu asi toimub hulga kõrgemal tasemel, mängus olid ju nii natšalnikud kui kuritegeliku grupeeringu liikmed. Hoolimata aga sellest oli tegu ikkagi väga hea draamalooga mis viis vaataja surnuaiavalvurite ning hauakaevajate maailma, kohta kus kunagi teenis üks kohalik allilmaautoriteet endale klitška - Mogila. Oli ka siin kalmistul endisi retsidiviste ja šuurikuid, lisaks lööktööölisi, üliõpilasi ja sõjaveterane, kuid kõiki neid seob ühine nimetaja - alkoholism. Traagiline olustikukirjeldav lugu, karm ja masendav nagu selle aja kinole kombeks oli. 3,5/5

Kalmistutöölised.

Adam's Rib - Ребро Адама

Rebro Adama - Vyacheslav Krishtofovich 1990

Ühes väikeses Moskva korteris elab koos kolm põlvkonda naisi - voodihaige vanaema, ema ning kaks tütart, kellest üks käib juba tööl, kuid teine alles teismeliseeas. Vanaema meenutab oma noorpõlveromansse, kuid ülejäänud naispere peab täies varustuses armurindel ägedaid lahinguid. Ema on just tutvunud uue mehega, vanem tütar piirab oma bossi ja unistab sellest, et viimane hülgab abikaasa ja asub temaga koos elama ning pere noorimale püüab meelejärgi olla kohalik noormees, tüdrulust paar aastat vanem volask. Vyacheslav Krishtofovich´i mängufilm oli fantastiliselt armas. Dramedy armastatakse nüüd öelda sedalaadi teoste kohta kus koomikat segatakse dramaatikaga ja kui käesoleva linaloo asetaks New York´i, saaks kindlasti ühe särava tähe sellesse žanrisse juurde. Kahjuks tuleks aga filmi Woody Alleni mängumaale ümber kolides loobuda kogu olmelisest taustast ning see viib ära üsna hea tüki nõukogude reaalsusest pigistatud koomikat ning mõningast sotsiaalkriitilist tooni. Krishtofovich aga ei paista seda enese ümber toimuvat liiga määravana filmi sisse lubama, taaskord oskab ta asju näidata sümpaatse pehmusega ja südamlikkusega, luues nõukogude masendusekinos omanäolist hingestatud komöödiat. Ja dramaatikat. Väga eheda tundega kerge suhtedraama. 4,5/5

Naised armastust otsimas.

Lonely Woman Seeks Life Companion

Odinokaya zhenshchina zhelayet poznakomitsya - Vyacheslav Krishtofovich 1986

Baltikumis avaldatakse neid suisa ajalehtedes, vabandas üksik neljakümnendates naisterahvas end hiljem, peale seda kui ta oli kleepinud ühel vihmasel õhtul Kiievi seintele viis tutvumiskuulutust, lootuses leida niimoodi endale elupartner. Peale koju jõudmis ei saanud naine juukseidki korraklikult kuivatada, kui juba helises uksekell ning lävepakul seisis esimene kosilane. Mees puuruis naist küsimustega ning kui see muutis vanatüdrukut veelgi tõredamaks, ähvardas vägivallaga ning nõudis naiselt tema säästetud rublasid. Tegu ei ole õnneks küll mitte paadunud röövliga, vaid ühe õnnetu alkohoolikuga. Oma tšernuhha filmidega jõudsin ma lõpuks selle võluva dramedy juurde. Žanrifilmina õigetel rööbastel, kuid välimuselt hoopis helgemates toonides, pakkudes räpasuse asemel puhtust ning looritades tegevust seal kus muidu oleks näidatud higi, verd ja kust. Ollakse purjus aga ei jooda, kakeldakse aga ei ole vägivaldsust ning seksist ja paljast pinnast võib samuti suu puhtaks pühkida. Ometigi kannab film endas masendust ja ühiskonnakriitikat, naeruvääristab väiklust ning eelarvamuste küüsis olemist, näidates aga samas, et harjumuste ja sundtõdede jõud võib olla suurem kui esialgu arvati. Kena vene film, klassikalist laadi kurb komöödia. 4/5

Õnnetu üksik naine.

Tšernuhha

Viimased paar nädalat olen perestroikaaegsete naturalistlike draamade küüsis olnud, kuid alles üleeile sain teada, et kõik need teosed lähevad ka ühise žanrinimetuse alla, milleks on tšernuhha. Tšrnuhha on perestroika ja glasnosti ajal (1986-1991) valminud draama mis kritiseerib nõukogude ühiskonda, demonstreerib olmeprobleeme ning näitab häbenemata alkoholismi, narkootikumide liigkasutust ning paljast pinda. Depressiivsed ja ilma väljavaateta paremasse tulevikku, tihti vägivaldse lõpuga ning tumedates mustades toonides olustikud. Filmid mis veel aastaid varem oleksid riiulitele jäänud, said uute tuulte tulles võimaluse jõuda kino ning teleekraanidele ja lavastajad said suu puhtaks rääkida. Ajaga devalveerunud liigse vägivalla ja masenduse suunas, kuid siiski hulgaliselt originaalseid väärtteoseid sisaldav. Kuna sedalaadi kino on mul veel ka tulevikus kavas, siis otsustasin tšernuhhale oma blogis eraldi label´i anda. Samuti läheb see märk külge niinimetatud neo-chernukhale ning ka varasematele realistlikult nõukogude elu kujutanud teostele.

Chernukha

PS. Ja kui kellelgi on ükskõik millises failivormis olemas žanri jaoks ülitähtis film "Tamara Aleksandrovna's Husband and Daughter", siis andke palun teada!

Kaadrid filmist S.E.R. - Svoboda eto rai.

Karaul - Караул

Karaul - Aleksandr Rogozhkin 1989

"Esimene väljas...esimene sees..esimene kongis...teine väljas...teine sees..." selliste käsklustega saadeti koerte ning automaaturite spaleeris käed seljal jooksvaid vange autost rongivagunis asuvasse kongi. Tuima järjekindlusega ja ükshaaval. Siis saadeti neid käsklustega tualettruumi ja tagasi ning vahele loeti moraali, et vagunis ei ole ilus sigatseda ning tuld teha ega noaga lavatsitesse ja seintesse tekste või pilte lõigata. "Neli viiendasse! Viies täis! Viies suletud!" Klõps ja taas löödi järjekordse tapivagunis asuvava kongi ees uks kinni. Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine. Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5

Aleksey Buldakov´i oli väheke harjumatu nii tõsises draamas näha, kuid kuna tema tegelaskuju oli sümpaatne, siis vajus kõik justkui omale kohale ning lõpuks ta isegi sobis siia.

Na tebya upovayu - На тебя уповаю

Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992

The Road mõjus minu jaoks masendavalt aga järgmine film mille kavva võtsin pani kohe tõsise põmaka ära, lõi justkui noa rindu ja väänas seda sisikonnas. Kultusliku Pillirooparadiisiga debüteerinud Yelena Tsyplakova teine ja siiani viimaseks jäänud film oli minu jaoks maailma kõige kurvem linalugu. Tõesõna, ei ole ma varem näinud ühtegi filmi mis mulle nii laastavalt oleks mõjunud, isegi täna, kolm päeva peale vaatamist olen iga tunni tagant teose masendavamaid momente meelde tuletanud. Vaatamise ajal aga panin kolm-neli korda mängija pausile ja kõndisin mööda tuba ringi, nii valus oli see kogemus.
Rongijaama tualettruumis sünnitanud naine hülgab oma imiku, kooserdab välja ning saab sihitult raudteel tuigerdades vastutulevalt vedurilt löögi. Mõne aja pärast lastakse end enesehävituslikult ülal pidanud õnnetusejärgsete armidega kaetud naine psühhiaatriakliinikust tulema ning ta asub tööle pisikeses renoveeritavas pühamus. Peagi soovitab aga preester talle tööd lastekodus leides, et hüljatuid aidates võib õnnetuke heastada enesepoolse lapsest lahti ütlemise ja leida hingerahu. Valutunne südames aga ei kao ning hoopis suureneb, sest lastekodus nähtav pisikeste pidevad vaimsed ja füüsilised väärkohtlemised vaid süvendavad kaastundliku naisterahva hingevalu. Ei hakka ükspulgi seletama mida kriminaalse taustaga korrupeerunud sadistlikud alkohoolikutest kasvatajatädid 4-6 aastaste poisipõnnide ning tüdrukutirtsudega teevad, kuid tegu ei ole vägivalla demonstreerimise ega odava pisarakiskumisega. Jelena Tsõplakova draama on naturaalne kuvand üheksakümnendate aastate lastekoduelust kus nõukogude ajast jäänud mentaliteet seob end varakapitalismi hüvedemaailmaga ja loob situatsiooni kus laps on justkui tarbeese, mõnikord kasulik äri ajamiseks, kuid suuremalt jaolt tüütu nuttev olend keda võib oma suva järgi peksta või mõnitada. Oskuslikult üles ehitatud konfliktsituatsioonid ja elutraagikad, üksikisiku tragöödia ja laiem kriitiline seisukohavõtt süsteemi vastu mis ei hooli järeltulevatest põlvedest. Kurb, julm ja hingemattev film. 5/5

"Anna mulle andeks!"

Freedom Is Paradise - СЭР : Свобода - это рай

S.E.R. - Svoboda eto rai - Sergey Bodrov 1989

"Vabadus on paradiis", sellise lühendite tähendusega tätoveering on noore kolooniakasvandiku käe peale toksitud. Sasha jaoks on tõesti vabadus ääretult tähtis, kuid kinnise kasvatusasutuse seinte vahelt pääsemisest veelgi tähtsamaks peab ta kohtumist oma bioloogilise isaga, retsidivistist kinnipeetavaga keda poiss elus varem kohanud ei ole. Järjekordse vabadusse tungimise ajal ei sea põgenik suunda tädide juurde peavarju paluma, vaid sõidab ja hääletab end Siberi sisemaal asuva raske režiimiga vanglani, et leida võimalust korraks vaid oma isa näha. Aasta 1989 oli kinnipidamisasutustes karm. Lagunev riik ei suutnud enam küllaldaselt oma tsoonide eest hoolt kanda, õitses isemajandamine ning läbi selle muutus tooni andvaks raha. Ka kolooniaelu ei olnud neil muutumisaastatel kiita, kui varasemalt veel hoiti kasvandikke ideoloogia ja režiimiga vaos, siis nüüd on mõlemaga lood kehvad, lisaks ka igalt poolt välja paistvad majandusraskused ja nii tunduvadki noored "kurjategijad" justkui unustatud lapsed. Riik hoolitseb aga kuidas ta seda teeb, ei huvita eriti kedagi. Sergey Bodrov´i draama on hea realistlik kuva perestroika aegsetest kinnipidamisasutustest, nii täiskasvanute kui laste vanglast ning samuti pakuti ajastule omast linnapilti, jäädes aga kõige selle juures väga sümpaatse mõjuga positiivselt tagasihoidlikuks. Kogu viletsuse ja räpasuse keskel ei kukutud halbu aegu sarjama, vaid seati alati esile inimeste individuaalne hingesoojus ning vastutulelikkus. Võiks isegi öelda, et see vene hinge olemus nii mõnegi erineva kandi pealt. Kõige enam pakkuski film dramaatikas, need kümmekond minutit ekraaniaega mis isa ja poeg koos veetsid, olid väga sügavalt puudutavad ja südamlikud, räägiti vanglamoodi, kuid hoolimisest. Bodrov seenior on alati tugevaid draamasid lavastanud ja seekordne oli minu jaoks neist parim. 4,5/5

Lapsed ja nende isad.

A Lucky Man - Везучий человек

Vezuchiy chelovek - Igor Sheshukov 1987

Lugu ehitusobjekti juhist kes peab tublide töökate komnoorte brigaadi ja päevavarastest joodikute abiga keset külatraresid üles ehitama ühe inetu betoonmaja, sellise Lasna viiekordset meenutava. Töö läheb vaevaliselt, küll kukuvad pisipattude eest sunniviisiliselt ehitusele saadetud element keset päeva odavat peeti jooma, küll jäävad torud õigeaegselt saabumata või siis müüakse saabunud ehitusmaterjalid althõlma maha. Selline Süütenööri episood mis venitati liiga pikaks, sest vabalt saanuks kogu inimlikkust kiitva draama ja parasiitlusepahesid tauniva satiiri mahutada ka pooleteist tunnise linaloo piiridesse. Kaks osa oli ühe glasnostiaegse filmi kohta liig ja lõpuks ei olnud seda õiget kriitikateravustki, vajus kõik koomilise draama varju ning muutus enne igavaks kui torkivaks. Hea ajastut kujutav teos, kuid suvaliselt vaatamiseks vast mitte kõige parem valik Nõukogude perestroika aja kinost. 3/5

Boss on tööpõlguritega kaupa tegemas.

Ya - Khha - Йя - хха

Yahha - Rashid Nugmanov 1986

Sel ajal kui ülejäänud filmiblogijad loodetavasti vaatasid, nautisid ja arvustasid minu poolt poolkogemata kiiruga välja pakutud kasahhi new wave klassikat Igla, võtsin mina ette Rashid Nugmanov´i paar aastat varasema lühifilmi, nii umbes selleks, et vähekegi samal lainepikkusel püsida, samas rütmis vibreerida. Nõel aga oli just aasta-kaks tagasi vaadatud ning erilist isu taas ampullide ning Kino muusika maailma minna ei olnud, eks kokkuvõtet kirjutades pigistan veel enesest midagi välja, uut arvustuspostitust aga tegema ei asu. Yahha oli film kaheksakümnendate keskpaiga mitteformaalidest. Punkarid nende kohta öelda oleks palju, sest kuigi prooviti kätega irokeesi pahe hõõruda, jäid filmis näidatud kutis ikka tasemele kus jookseb hämar joon hipide, metallistide, new wave sündimeeste ja punkarite vahel. Kes vähegi mäletab, see teab, et sel ajal nii oligi. Juba väike erinevus klassifitseeris sind mentide ning valvsate kodanike silmis mitteformaaliks ja see kuhu end ise paigutasid, oli juba su enda isiklik valik. Sedapidi võib võtta ka filmi alul esinenud bändi Alisa mis tehes tüüpilist popmuusikat mängis omal ajal nii sündimeeste, punkide kui hevvarite turule. Vahepõikena olgu öeldud, et praegu harrastavad nad Kremlile meelepäraseid ballaade kus dessantniku vormis kaeblevad kitarri saatel tšetšeenide jubeduste üle ning nõuavad kättemakse vene rahva häbistamise eest. Peale Alisa nägi teisigi oma aja pool-underground staare. Oli Grebenshchikov, Zoopark ja muidugi Tšoi. Muusikalisi vahepalu täitsid tüüpide eksirännakud mahajäetud majades, lobajutud, suitsupausid ja tühjalöömine. Seda muidugi võib võtta kui nõukogude indiefilmi, oma aja noorte häält ja teist laadi lähenemist kinotegemisele, kuid lõpptulemus oli ikka toores ja meenutas neid tuhandeid Vennaskonna "filme" mis lavastaja Tõnu Trubetsky käe alt on tulnud. Nugmanov oli muidugi tahtnud teha täispikka filmi, kuid lubati ( jajah, sel ajal olid riigi käsud ja keelud ) vaid lühiteos, vaevalt aga see üleliigne materjalgi midagi parandanud oleks. Ajaloolise märgina jah aga muusikafilmina nõrk. 2/5

Viktor poiss ise.

Palms

Artour Aristakisian -1993

Mulle meeldis lavastaja Artour Aristakisian´i resoluutsus mis väljendus selges piiritluses mis on tema kui kunstniku maailm ja mis on tema poolt filmile jäädvustatud inimeste maailm. Ei mingit kaasaminekut kaastunde või sotsiaalse süüvimisega, vaid lihtsalt filmimine, kõrvalseisjana asjade jäädvustamine enese jaoks, sest lavastaja vajas igat kaadrit mitte dokumentalistika mõttes vaid taustaks isiklikele ideedele ja väljendamaks enese maailma. Karm värk, filmid päris šokeerivaid kaadreid aga ise ennast toimuvast kaasatõmmata ei lase. See on justkui mõrva filmimine, ohvrile appi ei lähe, vaid mõtled hoopis, et saaks sellest lõigust hea tausta oma videopäevikule. Olgu, mõrv on ilmselge liialdus ning pole tõesti tema kui dokumentalisti asi oma filmitutega jagada muresid ja rõõme, seda nii vaimsel kui materiaalsel tasandil. Situatsioon on tüüpiline loodusfilmijatele kus nende abiga võiks jääkarupoeg näljasurmast pääseda, kuid nemad filmivad päntajala suremist nälga, sest selline on loomulik olelusvõitlus ja see teebki filmist dokumentaalfilmi.Mind lavastaja sisemised monoloogid ei huvitanud, kõik need religioossete paraleelidega jutud ja poeesia vormi valatud olustikukirjeldused, sest see jäi võõraks ega haaranud mind oma staatilise humaansusega. Oleksin eelistanud filmis nähtud kaadritele selgepiirilist informatiivset tausta ja kaamera ette jäänud Kišinjovi eluheidikud - vaimuhaiged, sandid, kerjused ja puruvaesed oleksid võinud kanda sotsiaalkriitilisemat sõnumit kui lavastajapoolne õpetamisvormis elutarkus. Aga nagu ütlesin, et tegu oli mehe eneseväljendamisega ja karm-realistlik taust oli võetud lihtsalt ilma tõsisema suunata illustratsiooniks ning see oli lavastajast päris originaalne lüke. Eksploitatsioon ilma otsese kellegi või millegi ärakasutamiseta, elavad kerjused oma elu edasi ja elab ka režissöör. 3/5

Mittetaotluslikult oli teosel tugev dokumentalistlik ajastut jäädvustav taust ja filmi võis võtta ka kui kroonikat Nõukogude Liidu lagunemisejärgsest kaootilisest elust.

A Place on Earth

Mesto na zemle - Artour Aristakisian 2001

Artour Aristakisian´i dokudraama oskas nahavahele pugeda küll ja seda nii välise kui sisemise küljega. Lavastaja lugu rääkis Moskva hipikommuunist kus karismaatiline õpetaja räägib oma jüngritele armastuse jõust mis peaks inimestevahelt kõik piirid purustama. Et tema sõnadel ka kaalu oleks, laseb ta kommuuni uksest sisse invaliide, prükkareid ja vaimsete häiretega kodutuid ning räägib kauneid neide nõusse heidikutega ühte heitma, sest keegi ei tohiks jääda ilma armastuseta, ei kenade lokkisjuustega noormees ega ka mädanevate jalgadega odekajoodik. Armastuse Templis armastatakse kõiki. Ärritavatena mõjusid paljud situatsioonid ja kõik neist ei olnud seotud seksuaalsuse või füüsilise defektiga tegelase poolt esile kutsutud, vaid väga karmid olid ka guru poolreligiossed veenmiskõned ning ennasthävitavatest kiredest kantud teod. Tema üldine püüd ehitada üles mikroühiskonda lagunenud majas mis peaks sealt vallapääsnud viirusena üle maailma levima, tema palavikusonimiste jõulisus ning hilisem hääbumine, taustaks sperma, sita ja vaesuse hais. Poolenisti dokumentaalne, sest filmitud ehtsates Moskva hipiurgastes ja kasutatud tänavalt korjatud statiste, näitlejaid ning sante oli tasemel unustamatute rollidega. Ekstreemne aga hea ja seda sarnaselt Freaks´ile või Viridiana´le mis mõlemad seisavad hulga kõrgemal kui kui lihtsalt värdjate ja sotsiaalheidikute näitamisest tekkiv hetkekõmu. 4/5

Prükkarite armastus.