Artour Aristakisian´i dokudraama oskas nahavahele pugeda küll ja seda nii välise kui sisemise küljega. Lavastaja lugu rääkis Moskva hipikommuunist kus karismaatiline õpetaja räägib oma jüngritele armastuse jõust mis peaks inimestevahelt kõik piirid purustama. Et tema sõnadel ka kaalu oleks, laseb ta kommuuni uksest sisse invaliide, prükkareid ja vaimsete häiretega kodutuid ning räägib kauneid neide nõusse heidikutega ühte heitma, sest keegi ei tohiks jääda ilma armastuseta, ei kenade lokkisjuustega noormees ega ka mädanevate jalgadega odekajoodik. Armastuse Templis armastatakse kõiki. Ärritavatena mõjusid paljud situatsioonid ja kõik neist ei olnud seotud seksuaalsuse või füüsilise defektiga tegelase poolt esile kutsutud, vaid väga karmid olid ka guru poolreligiossed veenmiskõned ning ennasthävitavatest kiredest kantud teod. Tema üldine püüd ehitada üles mikroühiskonda lagunenud majas mis peaks sealt vallapääsnud viirusena üle maailma levima, tema palavikusonimiste jõulisus ning hilisem hääbumine, taustaks sperma, sita ja vaesuse hais. Poolenisti dokumentaalne, sest filmitud ehtsates Moskva hipiurgastes ja kasutatud tänavalt korjatud statiste, näitlejaid ning sante oli tasemel unustamatute rollidega. Ekstreemne aga hea ja seda sarnaselt Freaks´ile või Viridiana´le mis mõlemad seisavad hulga kõrgemal kui kui lihtsalt värdjate ja sotsiaalheidikute näitamisest tekkiv hetkekõmu. 4/5
Prükkarite armastus.
No comments:
Post a Comment