Ray Bradbury's The Martian Chronicles

The Martian Chronicles - Michael Anderson 1980

Televisiooni jaoks toodetud miniseriaal oli jagatuna kolmeks erinevat pealkirja kandvaks ning erinevat Marsi koloniseerimist tutvustavaks lõikeks. Kuigi igat filmi läbis tuttav joon mõningate tegelaste ( Rock Hudson´i mängitud kolonel John Wilder näiteks ) näol, võis seriaali pidada ka kolmest erinevast teosest koosnevaks filmitriloogiaks ja nõnda jagatuna oli ka mul endal lihtsam nähtut emotsionaalsel tasemel läbi seedida. Samuti asusid kõik kolm filmi eraldi DVD-del, esimene ja teine film aga lausa unustusehõlma vajunud formnaadi DVD-10 kujul, ehk siis double-side diskina, kuigi oleks saanud ka dual-layer´ina reliisida."The Expeditions"

Esimese filmiga seoses tekkisid mul koheselt mälestused Ray Bradbury juttudekogumiku lugemisega, sest kolme Marsile saadetud ekspeditsiooni saatus ning seiklused olid täpselt üks-ühele raamatust võetud. Mäletasin neid päris hästi, teadsin mis toimuma hakkab ning olin enam-vähem sarnaselt kõike ka oma peas ette kujutanud. Raamatud lugesin esmakordselt 10 aasta vanuselt ja viimati vist teismeliseae lõpus. "The Settlers"

Põhjus mis mind noorelt Bradbury Marsi kroonikate poole kiskus peitus selles, et olin käesolevat seriaali kuue aastaselt näinud ja tegu oli mu pimestavalt ereda lapsepõlve filmimälestusega ja isegi nüüd, 28 aastat hiljem, olid mul stseenid filmist ikka veel selgelt meeles. Sain peale seriaaliosa nägemist lasteaias lõputult šeffi mängida, sest minul ainukesena oli lubatud seda soome telekanalilt vaadata, teised lapsed pidid kodus siis juba kukununnult tuduma. Surnud poja tagasitulek, tema hilisem kujumuutmine, marslaste ufo-välimus ja mööda liiva liikuvad laevad, mõistetavalt jätsid need mulle sügava mulje ja võib-olla isegi panid tärkama armastuse sci-fi vastu. "The Martians"

Kolmas film kandis endas määratut nukrusekoormat mis koosnes luhtunud ideedest, üksildusest, maailmapildi kokkuvarisemisest, vanade aegade ihalusest aga ka uue maailma ehitamisest. Jah, isegi viimane, ehk üldpildis positiivne suund, kandis endas kadunud maailma poolt jäätud kurbusepitserit, killukest nostalgiat ja melanhooliat. Triloogia kõige seiklustevaesem, kuid see-eest ilusaim ja dramaatilisem osa. Michael Anderson´i lavastatud Marsi kroonikad ei paku vast midagi inimesele kes pole raamatut lugenud, sest põnevusest ja intriigidest jääb napiks, et 4,5 tundi teleka ees hoida. Raamatut lugenule on aga tegu kena rahuliku ekraanilooga mis tagasihoidlikult visualiseeris teksti ning lasi mõnusalt vanakooli filmiulme seltsis tsillida. Kui aga juhtusid aastal 1980 telekast vaatama, siis on sari otse loomulikult kohustuslik. 3,5/5

Mars.