Daft Punk tegi oma filmis põhimõtteliselt sama mida The KLF paarkümmend aastat varem The White Room´is - sõideti autoga mööda kõrbemaastikku, kuulati tsilli mussi ja jõuti Valgesse Tuppa. KLF´i jaoks oli see eesmärk, Daft Punk´i robotite lugu läks aga edasi ja muutus tuntud teemaks sellest kuidas tehisinimesed soovivad muutuda pärisinimesteks. Üpriski mitmeid kordi läbimälutud süzhee juba ning ilma Daft Punk´i osaluseta oleks igavapoolne ning ideevaene ulmefilm arvatavasti vähe tähelepanu pälvinud. Lugesin netist kiitvaid arvustusi filmi kinematograafilise külje kohta, kuid seegi oli pigem tavaline kui midagi originaalset või eriliselt kaunist. Filmi lõpuminutitel toimuv põlemine oli aga küll kena vaadata ja igati meeldejääv visuaal, seda eriti veel tausta teades ja pisikest kaastundesädet hõõgvel hoides. Isiklikult ootasin ulmelisandiga muusikafilmi aga sain tavalise ulmeka tagasihoidliku Air´iliku audiotaustaga. 2/5
Kraftwerk´i mehed on küll robotitena õnnelikud, ei tea mis neid Daft Punk´i tüüpe siis vaevab?
No comments:
Post a Comment