Live Forever - John Dower 2003Oli kunagi aeg mil union jack taas au sisse tõusis: rahvas oli tüdinenud usa seebistest boy-bändidest, britisaarte töölismagalate õlle ja kanepiähmane indie transformeerus laiadele massidele mõeldud brit-pop´iks, endised diskopersed, jõmmkärakad ja isegi paadunud hevimehed kuulasid pisar silmas oasist, trainspotting näitas noortele kuidas tuleb panna A-d, E-d ja H-d, lasnamäe naratava bussijuhi krapist tuli blur´i "boys and girls", piibli vahetasid populaarsuses välja face ning loaded, inglismaa dikteeris haute couture´i kui ka casual dress-jope-botased moe, bristolist tuli trip-hop, jarvis cocker näitas michael jacksonile munni, klubides keerutati saareriigi toodetud house´i plaate rohkem kui detroidi teknot, maailma mainekamad kunstiauhinnad läksid albioni ning tony blair viis mesimagusa naeratusega leboristide partei riiki juhtima. Olid üheksakümnendad, kas mäletate? Ja mis sellest kõigest sai?
Kahjuks ei andnud käesolev dokfilm küsimusele ammendavat vastust, vaid jäi justkui pinnapealseks võttes tükke siit ja sealt ning pakkudes rohkem lõike muusikavideotest kui püsides ettevõetud rajal. Briti indiepopi langus tuli liiga kiiresti ja liiga järsk oli ka dokfilmi lõpp, jäi tunne nagu oleks veel öelda, kuid selle asemel näidati lihtsalt veelkord veiderdavaid britpopi staare kellest mõnedel olid tõsised rumaluse ja egoismi probleemid. Kuidagi lõpetamata ajaloojärk, sest vaevalt saab kogu vaibumust Oasise ja Blur´i rivaalitsemise süüks panna. 2,5/5
Inteligent ja kantpea.
No comments:
Post a Comment