My Dog Killer

Môj pes Killer - Mira Fornay 2013

Killer on koera nimi ja seda nime koer ka õigustab. Peremeheks noor 17 aastane skinhead, kes aitab jõudu mööda oma haiget isa viinamarjaistanduses, jageleb pere hüljanud emaga ning peab jõudma veel lähedal asuvasse väikelinna poksitrenni. Ema jooksis aastaid varem mustlasega minema, sai mehega lapse ning nüüd peab noormees kannatama kohalike teiste skinnide pilkeid litsist ema ning mustlasest venna kohta. Mustlaseid ei armasta keegi, isegi suvalise kohviku uksel võib näha silti, et mustlastele sisenemine keelatud. Kui pool filmi läks nii, et isegi väike hõiksmine hinges, kuna peategelasest skinhead tundus lihtsalt talise noormehe kuvana ning tema meelsusel ei olnud filmi sisuga pistmist, siis hiljem asi väheke teravnes, kuid selles mõttes siiski hea, et samahästi oleks võinud kiilaspea asemel tavaline maakas olla, ühtmoodi konflikt oli mustlastega seal kõigil. Draamalugu, vaikselt kulgev selline, võib vabalt kümmekond minutit ilma dialoogita libiseda. Ega oleks osanudki sedalaadi traagikat intensiivsema filmina näha, kuid venimine vedas minul küll tuju alla. Mõistan traagikat loo taga, aga sinna see ka jäi. Tinglikult võiks pidada linalooks mehestumisest. 2,5/5

Oma poiste eest muret tundva gängiliidriga vestlemas.

Évocateur : The Morton Downey Jr. Movie

Évocateur: The Morton Downey Jr. Movie - Seth Kramer, Daniel A. Miller, Jeremy Newberger 2012

1988 otsustas MTV produtsent paisata eetrisse uut moodi vestlussaate, mille eesmärgiks oli rahva valgustamise asemel hoopis nende patriotistlikele konservatiivsetele mõttemallidele surumine ning selleks palkas ta saadet juhtima karismaatilise Morton Downey, Jr´i, kes lihtsalt sõimas kõiki liberaalseid väärtusi austavaid saatekülalisi kommunistideks ja satanistideks. God bless America! Kes vähegi teelt eksis, rääkis kanepi legaliseerimisest, naiste õigustest või homoseksualismist, sai kohe rämeda sõimu ja teravalt torkava kriitika osaliseks. Menusaade, mille kõrval kõik Geraldod ja Jerry Springerid kahvatusid. Trash TV võimas esiisa. Saade, mida tänapäeval teha ei saaks, sest Mortoni valusalt ründav humoorikus annaks alust tuhadetele kohtukeissidele, aga 25 aastat tagasi oli veel kõik lubatud ning stuudiokse taga lookles järjekord inimestest kes 15 minutise kuulsuse eest olid valmis end avalikult häbistada lasta.

Meediakriitikud muidugi nägid läbi, et võltspatriootlikusega püütakse vaid vaatajanumbreid, kuid lihtrahvale jättis mölaklik saatejuht ausa ja otsekohese inimese mulje nii, et ülepäeva hüppasid numbrid kõikjal lakke ning Mortonist sai armastatud superstaar. Mida kiirem tähelend, seda piinlikum alla kukkumine. Poolteist aastat hiljem oli pakiti stuudiodekoratsioonid kokku ning The Morton Downey, Jr. Show lahkus eetrist. Tõusu ja languse tagamaadest see dokumentaal rääkiski. 3/5

Combat 16

Kombat Sechzehn - Mirko Borscht 2005

Isa uue töökoha tõttu kolib lääne saksa teismeline ida-saksamaale, jättes hüvasti nii oma toonika armastatuga kui ka lahkudes viimase ise poolt juhitavast taekwondo trennist. Ida-Saksamaal muidugi teised kombed, enne kui terekäsi antakse, uuritakse välja, et kas oled parem või vasakpoolne ning kui rahuldavat vastust anda ei oska, sõidetakse rusikaga näkku. Taekwondo-kutt loomulikult oskab enese eest seista ja kuna uues elukohas just sõpru pole, siis hakkab isegi norijatega hängima. Peagi arvab toonikas treener ta elukohavahetuse tõttu klubist välja ja toonikas tüdruksõber on truudusetu. Kerkib viha toonikate kui reeturlike isendite vastu ning kätte sattunud ppeeglikilluga aetakse pea kiilaks. Nüüd on enam küsimust ei ole, et kas parem või vasakpoolne. PÖFF-i noortefilmide programm jahib meeleldi sedalaadi moraalitavaid skinnifilme ja ma ei imesta kui käesolev teismelistele suunatud fiulmike meil siin aastaid tagasi linastus. Lapsik ja naiivne, halb filmitegemine veel lisaks. Saksamaalt ikka õiget munadega skinnifilmi ei tule, raske on neil nii, et hea ja paha kõrvutamist sisse ei tooda ning suisa lausa ime, et toonikat plikat näidati üleaiusalööjana, see ju puhas rassism. Kus küll tsensori silmad? Lahe filmis oli vaid see, et ühe hoone trepil istusid pidevalt vanemad skinnid ja kallutasid pudelit sekkkumata noorte asjadesse. Las kutsikad purelevad, meil niigi tsill siin sõõmu võtta. Igal juhul kordi lahedam kui mingi vanemate skinnide elukool noortele. Ei ei, las mürgeldavad ise. 1,5/5

Trennis.

The Parade

Parada - Srdjan Dragojevic 2011

Mööndustega võiks öelda, et "Seitsme samurai" serbia remake ainult, et külaelanike asemel geiaktivistid, röövlite asemel skinheadid ja seitse vaprat on endised sõjaväelased, kõrilõikajatest pätid. Satub siis nii, et Serbia kunagine staažikas kriminaal, mitme kodusõjalahingu veteran, seatakse valiku ette, et kas kaitsta geiparaadi kurjade neonatside eest või jääda ilma oma armastatud naisukesest, kes vägisi tahab oma tulevasest mehest tsiviliseeritud inimest kasvatada. Istuvad siis ühe pontsaka pedega autosse ning sõidavad terve endise Jugo läbi, et mehe sõjaväekaaslasi mitmelt poolt rindejoont, turvamisüritusse kaasata. Kohalike jaoks kindlasti kamaluge ex-jugo satiiri, aga mina nägin seal pigem tüüpsituatsioone ning klišeenalju. Liiga vähe taustateadmisi lihtsalt ja kuigi subbikad püüdsid teise kultuuriruumi inimest jõudumööda ka taustateabega varuistada, jäi ikka selline balkani palagani mulje mõjule. Lavastajaks muide nimekas mees, see sama kes tegi top-filmi Haavad. 2,5/5

Abivajajad.

I Believe In 88

Pieter Wisse - I Believe In 88
Pieter Wisse 2009

Pieter Wisse fotoalbum Ida-Saksamaa Wismari linna skinheadidest. Autor sai noore kutina skinnide kambalt kolakat ning aastaid hiljem ajakirjanikuna töötades, tegi ühe samalaadse grupiga tutvust, aja möödudes vääris nende usalduse ning lõpuks hängis nendega koos ning pildistas kiilakate kuttide elu-olu, jäädes aga kõrvalseisjaks ja dokumenteerijaks. Ega need fotod suurt midagi ei paljasta ja ega see olegi tähtis, autori eesmärk oli kohe algusest peale lihtsalt näidata ühe kamba igapäevarutiini kus viiakse lapsed lasteaeda, istutakse vanematega õhtusöögilauas või siis aeg-ajalt juuakse kamraadidega õlut. Fotode ette pikk ja üsna klišeelik jutt töötusest ja puudulikust haridusest, noh nagu ikka kombeks, aga vähemalt ei pane autor Klaus Farin kõiki tüüpilisi faktoreid skinniks hakkamisel esikuvale, vaid väidab ausalt, et tegureid on rohkem kui tavameedia pasundusest lugeda võiks. Siis kirjutab veel Pieter Wisse, et kõik tüüpid keda ta pildistas olid sõbralikud ning toredad inimesed, aga fotoalbumi lõpus lööb ikka poliitkorrektsus välja ning ühest leheküljest isegi ei piisa seletamaks, et tema meeste vaateid ei jaga - selleks läks vaja lausa kahte erinevat, aga peaaegu identset vabandust kahel lehel.

Skin Gang - Skin Flick

Skin Gang - Bruce La Bruce 1999

Seda Bruce´i filmi kartsin ma enim, sest kui võtta arvesse, et mees toodab kunstilist homopornot ja seekord veel skinheadidega, siis on üsna selge kuhu aukku lööma hakatakse, ehk siis underground filmile omase sisu asemel lehvitatakse fetishiga. Ja muidugi nii oligi, kuid saladuslikul moel ei pakkunud lavastaja seekord nii graafilisi suguühteid kui varem - riistu suhu ja tagumikku sisenemas ei näidatud, amelemist ja softporno versioone kepist aga küll. Filmi ainuke naisnäitleja oli fun, esteet-pedede jutuajamised koomilise parodeeriva alatooniga, kuid kõige huvitavam oli skinheadide enda casting. Arusaamatu, aga intrigeeriv.

Kiilakaid poisse ja mehi mängisid mingid saksamaa ja idaeuroopa pornostraarid kel juuksed maha aetud ning bootsid-bomberid selga aetud ning siis kõige selle võimendamiseks oli lavastaja jätnud sisse idapoolsete puhul nende slaaviliku tausta. UK natsiskinnide mõistes veider valik - toa seinale on klišeelikult soditud swastika ning kirjutatud National Front, aga mõned skinnid briti kultuurile pea sama võõrad kui nende kiusualused. Lugesin netist, et gay´d olid filmi peale solvunud kuna see kujutab nende "gangi" liikmeid vägivaldsete natsidena, aga mis veel skinnid ütlema peaks...? Igal juhul šokeerimisega sai mees taotluslikult hakkama, oleks vaid sisu ka filmis, siis võiks ju seda undergroundkino mõistes isegi aksepteerida. 1,5/5

Super 8½

Super 8½ - Bruce La Bruce 1994

Hõiskasin siin küll, et ei ole vist osanud Bruce La Bruce´i filme vääriliselt hinnata, aga selle linalooga jäin taas kahtlevale seisukohale. Asi on nimelt liiga pikkades monoloogides, sest sealt nopib küll üksikuid teravmeelsusi, kuid lõpuks pidurdavad nad filmi, ega tundu nii ägedatena kui lavastaja valmimise ajal arvata võis. Muidu justkui kõik paigas mis ühelt UG kinoloolt tahta - vihased sõgedad noored, kriibu-kraabuline pilt, vaimukaid detaile ning ohtralt seksi. Isegi nii palju peeniste tagumikku ja suhu torkamisi, et tekkis tunne justkui see oleks Bruce La Bruce´i põhieesmärk olnudki ning muu aeti lihtsalt aukude täite vahele aukude täiteks juurde. Omade heade momentidega, kuid sirgel igavapoolne. 2/5

Skin

Skin - Vincent O'Connell 1995

Auhinnatud vägivallafilm lesbilisest mulatitarist kes seob oma toas ajutraumaga noormehe voodi külge kinni ning hakkab teda mõnitama ning piinama ja seda kuni noormehe enesetapule ajamiseni välja. Minu arust üsna rassistlikke eelarvamusi tekitav film kui üks mustanahaline noor neiu peast haiget invaliidi piinab? Tuleb ju vägisi selline tunne, et sellised need neegripliksid ongi, kohe kui saavad hakkavad haigeid inimesi vägistama, alandama ning veristama.

Nii imelik kui see aga ei tundu, siis poliitkorrektsusest veel täiesti läbi imbumata isiku jaoks just sellisena filmi tegevus välja paistab. Skinhead lööb pea ära ning peale seda (kindel ajupüõrutus) käitub täiesti vastupidiselt oma tõekspidamistele - selle asemel, et traditsionaalselt naabrinaisele aknal riista vibutada, jookseb hoopis viimase manu ja siis seksitakse ja siis asub naabriplika skinheadi alandama ning tema kallal vägivallatsema.

33 astmelises poliitkorrektsuse püramiidis üle kahekümne saanud aga mõistavad, et neiu teeb tagasi kõik selle, mille neonatsid on teinud tema rahvale, ehk kõik piinad ja häbid. OK, võib ju nii mõelda, aga küsimus tuleb ju ikka, et miks sellisel juhul pea ära löömine ning sellele järgnenud hullus? 11 minutist jäi selle kõige mõistmiseks väheseks, vast oleks pidanud pool tundi seda sado/maso suhet ning peapõmaka asju valgustama, et ka minusugune 5 poliitkorrektsuse astmel istuv valge hetero (kes sai hiljuti rahvusvahelises filmifoorumis pragada kuna kasutas blaxploitationi kohta teadmatult rassistlikku väljendit black action cinema) seda mõistaks. 1,5/5

Trainspottingus Spud´i mänginud Ewen Bremner oli hea valik, aga see tema pooltopskist, nitrovildikaga swastikat käeseljale joonistav ja pisikesi murjaneid hirmutav, tegelaskuju oli taas risti vastu filmi "mõtlema panevale" sõnumile.

A.C.A.B.

A.C.A.B.: All Cops Are Bastards - Stefano Sollima 2012

A.C.A.B. on universaalne väljend. Maailmas vist ei ole ühtegi alternatiivkultuuri mis suuremal või väiksemal määral selle tähelühendi puhul hetkeks kavõi ühtsesse nõusse ei jääks. All Cops Are Bastards kõlab nii natsiskinnide kui vasakpoolsete anarhistide suust, seda karjuvad veeganitest räpapunkarid ning nõusolevalt noogutavad pead metellimehed. Ja isegi kui nad on juba neljakümnendates rahumeelsed pereisad või isegi vanaisad, panevad nad ikka veel oma FaceBooki seinali pilte kus photoshopiga on mendi auto numbrimärgile lisatud tähed ACAB või siis like´ivad fotot politsehobusest kes on oma ratsanikule tagant peale on roninud. Nõukogude ajal olid tsoonis karmimad mehed, ei lubanud nende koodeks mentidele otsagi vaadata, nendega kõnelemisest rääkimata, aga see ACAB tätoveeringuna või särgil on veits leebem, kui politseinik rahvamöllus su jäätist ostma läinud tütre üles leiab, pomised ikka tänusõnad ja kiidad nende tööd.

Endine parempoolse noorteorganisatsiooni liige läheb tööle märulipolitseisse. Alul veits ninakas, aga lõpuks saab kolleegidega sinapeale ning elab tasapisi sisse. Võetakse küll vennaskonda vastu, kuid hingelt jääb mees ikka võõraks, sest kolleegide eraelulised möödapanekud klaaritakse tihti politseitööna ning noormees, kes tulihingelise natsina peab ka seda riigi allakäigu üheks vormiks, ei suuda ametivendade korruptsiooni heaks kiita. Tema Itaalia ehitatakse üles ausalt.

Nii nagu ACAB-lühend ühendab skinne ja kommusid, nii ühendab viha võõramaalaste vastu siin filmis kõiki gruppe, on need siis politseinikud, wp-skinnid, koduperenaised või joodikud pargipingil. Märulipolitsei argipäev ning peategelaste eraelulised tagasilöögid on vaid taustaks multikulturismi läbikukkumise kujutamisele, see on siinse filmi sõnum. Märuliüksus võib küll jalgpallistaadioni ääres skinnidega karvupidi kokku minna, kuid politseigrupi liikmed omavad oma vastastega palju enam ühiseid jooni mõttemaailmas ja käitumises, kui seda poliitkorrektses perfektses politseirühmas sünnis oleks. Saadakse aru, et olukord on kontrolli alt väljunud ning seetõttu unistavad kõik Uuest Itaaliast, kodumaast mis puhas igat sorti inimkõntsast. Mõni teeb seda lihtsalt häälekamalt ja tegusamalt kui teised, kel vaid Duce´i pilt seinal, aga pange filmi vaadates tähele, kõik mainivad mingil hetkel ära, et võitlevad parema kodumaa eest.

Stefano Sollima film on sotsiaalne kuva mida on kerge uskuda ja miks peaksingi ma selles kahtlema? Ta ei tee kriitikat, ei viita vaataja õiglustunnet räigelt riivavatele korrarikkumistele, nagu näiteks tundelt sarnase linaloo "Tropa de Elite" lavastanud José Padilha.See muidugi olenab vaataja sisemistest sättingutest, kuid lavastaja on seda meie jaoks pehmendanud, andes kohe mõista, et kõik on halvad ja head samaaegselt ning hakka siis seal süüd otsima. Kas selleks on värdjas viha täis ment või tugeva õiglustundega viha täis ment, ühed mustad mõlemad ning samavõrra taas õigustatud oma käitumises. Seega on ACAB väheke rohkem mõtlema panev film kui pealt paistab ja peal on kambavaimust kantud igapäevatöö, all aga üdini tunginud viha immigrantide vastu ning lootus maailma kumminuiaga parandada. 4,5/5

Paistab, et vaid hipsterid mõistavad seda ACAB lühendit veits teisiti.

Chaostage - We Are Punks! - Warriors of Chaos

Chaostage - Tarek Ehlail 2009

Maire Aunastel on ETV-s saade kus stuudiokülalised arutavad mingit etteantud tahku inimkäitumises ning räägivad isiklikest kogemustest antud teemal ja siis vahele on pikitud humoristlikud illustreerivad dramatiseeringud. Samalaadne oli ka see psudodokk Kaosepäevadest, ehk siis istusid vanad peerud ja lasid meenutustel voolata ning vahele näidati filmina kuidas asi toimus, mida tegid head ja kuidas käitusid pahad. Kokku selline suvaline sõnnik kust välja võis noppida vaid kunagise lemmiku Toxoplasma loo Asozial mida bänd live´is esitas. Vaid filmina oleks paem olnud ning pelgalt dokkfilmia veelgi etem. 1,5/5

Skinning

Sisanje - Stevan Filipovic 2010

Rada7 foorumis väitis üks filmispetsialist, et Skinned on samavõrra hea kui Rossia 88 ja teine, et Rossia 88 on ikka parem, kuid Skinned täiendab seda ning neid võiks täitsa koos vaadata. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli Skinned ikka kordi halvem ja siin toetub see arvamus paljuski klišeedele. Rossia 88 võis kõigi klišeedega (peale selle linalugu hävitava suure viimase) vabalt mängida, sest stiilina kasutatud mockumentary distantseeris lavastaja enese rumalustest, pannes need kaamera ette jäänute isiklike lolluste kontole. Skinned aga toob need koheselt ja otse esile, alustades mitteterviklikust perest pärit noorega kes loeb mein kampfi, näitates skinnikamba prille kandvat taibut kes tegeleb grupi netiväljundi juhendamisega ja lõpetades sellega, et peategelane armub kambajuhi girlfriendi. Normaalse inimese peaks need kaks all olevat screeni põhimõtteliselt skinnifilmi puhul kohe igavusest haigutama panema.

Kogu see skinniks hakkamine oli üks suur jura ning ma ei neela hetkekski alla juttu tavalisest teismelisest kes natuke sirvib natsikirjandust, ronib mahajäetud urgu kus emakaru lahkumise ajal elavad skinheadid, joob kiilakatega paar õlut (just nimelt paar õlut, sest nagu näha, jõid seitse-kaheksa serbia skinheadi end kastist õllest ripakile), tantsib laua peal karjudes: "Milošević, Milošević!" ja on järgmisel päeval kogu Serbia kõige kõvem nats valmis.

See kuradi rahvuslaseks muutumise teema oleks võinud üldse ekraanile mitte pääseda, sest see jutt mis lavastajal peas keerles, selgus alles filmi viimase veerandtunni jooksul. Tark mees oleks oma edastatavast sõnumist ühe tõsise mõtlemapaneva filmi vorpinud, Stevan Filipovic aga libistas end mugavalt piinlikel kordamistel ja tegi prääksatuseks suu lahti alles siis kui sõnum sitakuhja alt enam välja paista ei tahtnud. Rikkus oma võimaluse ühesõnaga. Ja maailma inetuma postri auhinna võib ta ka koju viia. 1,5/5

Slaavi natsid.