Monday, May 28, 2012

A.C.A.B.

A.C.A.B.: All Cops Are Bastards - Stefano Sollima 2012

A.C.A.B. on universaalne väljend. Maailmas vist ei ole ühtegi alternatiivkultuuri mis suuremal või väiksemal määral selle tähelühendi puhul hetkeks kavõi ühtsesse nõusse ei jääks. All Cops Are Bastards kõlab nii natsiskinnide kui vasakpoolsete anarhistide suust, seda karjuvad veeganitest räpapunkarid ning nõusolevalt noogutavad pead metellimehed. Ja isegi kui nad on juba neljakümnendates rahumeelsed pereisad või isegi vanaisad, panevad nad ikka veel oma FaceBooki seinali pilte kus photoshopiga on mendi auto numbrimärgile lisatud tähed ACAB või siis like´ivad fotot politsehobusest kes on oma ratsanikule tagant peale on roninud. Nõukogude ajal olid tsoonis karmimad mehed, ei lubanud nende koodeks mentidele otsagi vaadata, nendega kõnelemisest rääkimata, aga see ACAB tätoveeringuna või särgil on veits leebem, kui politseinik rahvamöllus su jäätist ostma läinud tütre üles leiab, pomised ikka tänusõnad ja kiidad nende tööd.
Endine parempoolse noorteorganisatsiooni liige läheb tööle märulipolitseisse. Alul veits ninakas, aga lõpuks saab kolleegidega sinapeale ning elab tasapisi sisse. Võetakse küll vennaskonda vastu, kuid hingelt jääb mees ikka võõraks, sest kolleegide eraelulised möödapanekud klaaritakse tihti politseitööna ning noormees, kes tulihingelise natsina peab ka seda riigi allakäigu üheks vormiks, ei suuda ametivendade korruptsiooni heaks kiita. Tema Itaalia ehitatakse üles ausalt.
Nii nagu ACAB-lühend ühendab skinne ja kommusid, nii ühendab viha võõramaalaste vastu siin filmis kõiki gruppe, on need siis politseinikud, wp-skinnid, koduperenaised või joodikud pargipingil. Märulipolitsei argipäev ning peategelaste eraelulised tagasilöögid on vaid taustaks multikulturismi läbikukkumise kujutamisele, see on siinse filmi sõnum. Märuliüksus võib küll jalgpallistaadioni ääres skinnidega karvupidi kokku minna, kuid politseigrupi liikmed omavad oma vastastega palju enam ühiseid jooni mõttemaailmas ja käitumises, kui seda poliitkorrektses perfektses politseirühmas sünnis oleks. Saadakse aru, et olukord on kontrolli alt väljunud ning seetõttu unistavad kõik Uuest Itaaliast, kodumaast mis puhas igat sorti inimkõntsast. Mõni teeb seda lihtsalt häälekamalt ja tegusamalt kui teised, kel vaid Duce´i pilt seinal, aga pange filmi vaadates tähele, kõik mainivad mingil hetkel ära, et võitlevad parema kodumaa eest.
Stefano Sollima film on sotsiaalne kuva mida on kerge uskuda ja miks peaksingi ma selles kahtlema? Ta ei tee kriitikat, ei viita vaataja õiglustunnet räigelt riivavatele korrarikkumistele, nagu näiteks tundelt sarnase linaloo "Tropa de Elite" lavastanud José Padilha.See muidugi olenab vaataja sisemistest sättingutest, kuid lavastaja on seda meie jaoks pehmendanud, andes kohe mõista, et kõik on halvad ja head samaaegselt ning hakka siis seal süüd otsima. Kas selleks on värdjas viha täis ment või tugeva õiglustundega viha täis ment, ühed mustad mõlemad ning samavõrra taas õigustatud oma käitumises. Seega on ACAB väheke rohkem mõtlema panev film kui pealt paistab ja peal on kambavaimust kantud igapäevatöö, all aga üdini tunginud viha immigrantide vastu ning lootus maailma kumminuiaga parandada. 4,5/5
Paistab, et vaid hipsterid mõistavad seda ACAB lühendit veits teisiti.

2 comments:

lyhiyhendus said...

ka mustlased võitlevad casa nostra eest. tänud soovitamast. väga hea film oli.

Trash said...

Kesklinnas ka nüüd mustlaste hordid, ei tea kas casa nostra eest või oma taskut täitmas, he he!