Jaapani eksperimentaalne kino. Avangardne. Poeetiline. Minu jaoks oli alul liiga võõrastav ja seda just liigse artistlikkuse tõttu mis tekitas tunde justkui püüaks keegi Jodorowsky Fando and Lis´i aastaid hiljem jaapanis taaskord lavastada. Tundus, et igav ja väär ning justkui pidepunkti mitte pakkuv. Siis aga saabus tsirkus linna ja näidati kaadris vilksamisi üht Hiroshi Harada poolt maalitud postrit. Muie tuli suule ja kui hetk hiljem kõndis raamist välja filmilavastaja ise, sai stoori paika - teismeliseea mälestused. Kas ka reaalsed või sulest välja imetud ei oma tähtsust, kunstiline külg igal juhul enam ei ahistanud, sest välja oli joonistunud emotsioonides mõistetav minevikulugu mille äratuntavust ja laadsust ei rikkunud näitlejate teatraalne make-up, kirendav butafooria ega "friigid momendid". Korralik draamalugu ebaharilikus vormis.
Kõvad kiitused annan lisaks väga hirmuäratavate ja kõhedate momentide eest. Tegu ei ole mingil juhul horroriga, aga neid võbelusi tekitavaid hetki jagus piisavalt. Kui nii mõelda, siis valmis ju film aastatel kui jaapani horror oli kummituse, deemoni ja kummikolli horror, aga siin võis juba näha üheksakümnendatele iseloomulikku nihkes õõvamomente. Äge! 3,5/5
Primolandia poolt loodud fake Criterioni kaas. High five, friend!
No comments:
Post a Comment