Öeldakse, et Tartus oli ülikool juba siis kui venemaal tsaarid alles Kremli aknast karusid lasid. No umbes sinna ajakantti jääb ka Ivan Julma lugu ja eks see Moskva nägi filmis välja küll selline, et karud sügasid selga vastu müüre ning näksisid linna ümber võllastes rippuvate varbaid. Raske uskuda, et Moskva nii väike linn sellel ajal oli, aga film suuri mõõtmeid ei paku - kui tsaar tahab, jookseb paljajalu linnaväravatest välja, kehvikute eluasemeid näeb vaid vilksamisi ning linnamüüri välisküljele viib ka teiste tegelaste tee liiga kergesti. Jääb mulje justkui oleks kogu Moskva vaid üks suur siseõu, samal ajal kui näiteks Toompealt andis samal ajal mitu head minutit linnast välja kõmpimiseks ning isegi siis, väljaspool linnamüüri, tuli veel vastu kõiksuguseid elu ning tootmishooneid.
Eks siin seadis eelarve piirangud ning seda toetas filmi sisuline külg mis küll jäi ajalootäpseks, kuid keskendus hoopis kahe mehe mõttemaailmade erinevustele. Pyotr Mamonov ja Oleg Yankovskiy olid mõlemad suurepärased ja kuigi mulle ei läinud just väga korda linaloo humaansed sõnumid ning religioossed taustad, nautisin ma iga sõna mis meeste suust pudenes. Ning nähes mehi kel koerapea sadula külge seotud, unistasin juba Vladimir Sorokini "Opritšniku päeva" järje lugemisest mis peaks peatselt raamatulettidele jõudma. 3,5/5
Opritšnik Vargass Vikernjonov oma igapäevatöö juures.
2 comments:
Üks väheseid uuemaid vene filme, mis nähtud.Film tervikuna lemmikuks trügida ei jaksanud, kuid Mamonov tegi tööd kogu raha eest. Sünge tegelane. Vaatamine tasus tänu tema panusele kuhjaga ära.
rincewind
No mul veel see Ostrov ootel, kästi koos naisega vaadata, aga millal naisel filmiisu peale tuleb, ei tea. :)
Post a Comment