Karaul - Aleksandr Rogozhkin 1989"Esimene väljas...esimene sees..esimene kongis...teine väljas...teine sees..." selliste käsklustega saadeti koerte ning automaaturite spaleeris käed seljal jooksvaid vange autost rongivagunis asuvasse kongi. Tuima järjekindlusega ja ükshaaval. Siis saadeti neid käsklustega tualettruumi ja tagasi ning vahele loeti moraali, et vagunis ei ole ilus sigatseda ning tuld teha ega noaga lavatsitesse ja seintesse tekste või pilte lõigata. "Neli viiendasse! Viies täis! Viies suletud!" Klõps ja taas löödi järjekordse tapivagunis asuvava kongi ees uks kinni. 
Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. 
Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine.
Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5
Aleksey Buldakov´i oli väheke harjumatu nii tõsises draamas näha, kuid kuna tema tegelaskuju oli sümpaatne, siis vajus kõik justkui omale kohale ning lõpuks ta isegi sobis siia. Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine. Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5
No comments:
Post a Comment