The African Queen - John Huston 1951Lapsepõlves nähtud filmidega on tihti nii, et kuna neid sai vaadatud valdavalt mustvalgest vanavanemate telkarist, siis tuleb üllatusena, et mõni vanem film hoopis värviline on ja mitte kahes toonis nagu mälestuspilt esmavaatamisest 25 aastat kandnud on. Ja mäletasin ka seda valesti, et tegu ühe vahva seiklusfilmiga kust ei puudu ka romantika. Oli, muidugi oli aga minu maitse jaoks jäi lõpuks kogu seikluslikkus väga pinnapealseks ja labaseks ning romantika kulges justkui liiga ruttu.
Humphrey Bogart ja Katharine Hepburn oleksid kõigi eelduste kohaselt pidanud hulga rohkem üksteise nurki maha hõõruma ning seda tehes sädemeid pilduma. Alul nii ka tehti ja väga muhe oli vaadata, kuid kusagilt poole pealt leiti end juba teineteise kaisust ning edasi löödi vaid kiisukeste moodi nurru. Mulle ikka meeldivad vanad filmid kus peategelased lõpus huuled lähestikku viivad, sest see hoiab pidevalt pinevust, mitte aga sedalaadi kino kus hops-hops pulmaviinad joodud ja aeg kohe kurjadele sakslastele idiootsel viisil isiklikku sõda tegema.
Isegi viiekümnendate kohta väga mainstream kino, sedalaadi teose peale hakkaks tänapäeval isegi teismelised südameiiveldusest öökima. Pealegi ei saa ma kuidagi kaasa elada naisele kes on mehe jaluleaitamiseks üle paadiääre valanud mitu kastitäit alkoholi ja laseb vaesekesel siis Aafrika päikese all pohmellivaludes piinelda. 2,5/5
Lady and the Tramp.
2 comments:
Ega see pole see film kus lõpus (või keskel, või alguses) peategelane vanast aurikust mingi väiksema aurupaadi kokku ehitab vms ?
Aga muidu jumala õige jutt, mul on ka palju filme vaadatud justnimelt lapsepõlves mustvalge teleriga mis tekitab parajalt segadust.
Vana logu on see paat juba alust, kuid väheke kohmitsetakse ta kallal küll. Vast on see sama film mis sinul mälusopis.
Aa see mustvalge filmi asi tuleb mul tihti ette, vanade vesternitega eriti.
Post a Comment