Rhythm Thief

Rhythm Thief - Matthew Harrison 1994

Taas üks film mis minu jaoks defineerib indiekino ning teeb seda täpselt nendes vormides ja värvides nagu see olema peaks. Teeb seda päris perfektselt. Jah, võrreldes kümne aasta taguse kogemusega, tundus lõpp nüüd liiga labane ja ebarahuldav, kuid seda võib võtta ka kui loomulikku omas kontekstis, milleks on mainstreamlahenditele vastandumine ja austus euroopa uue laine eeskujudele, mingil hetkel vältimatu lahendina. See võib olla samahästi olla ainuõige ja ainuvõimalik, kui ka ülekasutust leidnud traagika sissetoomine ja väsimust tekitav situatsiooni kordumine. Rütmivaras räägib, nagu pealkirigi juba ütleb, mehest kes varastab helisid, tehes seda salajase live´ide lindistamise ning bootleg´ide müügiga. Tegevuskohaks NY Lower East Side´i tänavad kus peale töötute, päevavaraste ning narkomaanide, annavad tooni ka uued undergroundmuusika vormid ning esinevad bändid kellest saavad homse päeva superstaarid. Filmis võtab paiga hinge kokku situatsioon kus narkojoobes tüüp tuleb peategelaselt küsima, et mida sa müüd ja kui viimane vastab, et uusi tjuune, siis lubab junkie kohe osta, küsides veel igaks juhuks üle, et mis see on, kas uus smack või mingi veider hero. Filmi võlu peitub just sedalaadi momentides - pisikesed dialoogikatked tõepärases ümbruskonnas, tajutav realistlikus justkui oleks lavastaja teinud filmi mõnest oma sõbrast või tuttavast. Väga maalähedane, odav ning tänu muusikateemale ka huvitav, tõeline indiekino nagu mainisin kohe alguses. Lemmik juba viisteist aastat ja ka edaspidi. 4/5

Kohalik muusikakunn kellelt saab alati värsket uut soundi.