Lugu kahekümnendates eluaastates noormehest kes vabal ajal käib oma voodihaiget ema haiglas külastamas, loeb raamatuid, kisub katkematult suitsu ning hulgub niisama. Juhuslikult satub tema kätte videosalvestis HOLOCAUST´i üle elanud juudui mälestustega ning noormehes tärkab huvi rohkem massimõrvast teada saada. Mõne aja pärast aga on huvi kasvanud sõltuvuseks, järjest rohkem ja rohkem ahnitseb ta enese sisse võõraste inimeste mälestusi ning läbi selle ka muret ja valu. Ta läheb tööle HOLOCAUST-i mälestusi lindistavasse firmasse, külastab templit, püüab sõbruneda valitud rahvaga ning proovib isegi heebreakeelseid palveid lugeda. Puudu jääb vaid eneselt eesnaha lõikamine. Lõplik lihv jäi justkui puudu aga muidu mitmeid muigama ajavaid ja mõtlema ärgitavaid momente pakkuv draama mittejuudist kes püüab süviti mõista juutide kannatusi, kuid ometi jääb ringist väljapoole. Goina ei oodata temalt sellist erksat huvi ning ei usuta, et keegi võiks tõsiselt nende rahva kannatusi südamesse võtta. Mittemõistmisest tekkiv barjäär aga lükkab noormneest järjest rohkem edasi, muutes ta enam ja enam Teise Maailmasõja ajal juhtunud tragöödiast sõltuvaks hetkeni mil kõrgendatud huvi hakkab muutuma maniakaalseks kiindumuseks. Film näitab situatsiooni kus HOLOCAUST´ist üleküllastunud maailm on nii enesestmõistetavalt pinnapealne, et inimest keda see teema tõsiselt puudutab, tundub rumalana. Tundub juutidele endile kiiksuga olevat, kuigi põhimõtteliselt peategelasega sarnast suhtumist oodatakse meilt kõigilt seoses HOLOCAUST´iga. Kui palju on palju uskuda sellesse? Kust läheb piir puhta empaatia ja HOLOCAUSTitööstuse toetamise vahel? Mõned naeruväärsed momendid ja liigne rutakus, kuid kokkuvõttes oli loodud väärt situatsioon mitmete valukohtade välja toomiseks. Soovitan mina teile ja tänan Lühiühendused blogi soovituse eest! 4/5
Samastumise viimane staadium.
No comments:
Post a Comment