Filmiküsitlus - Mart Kalvet

Mida ma siit Mardi vastustest välja loen? Mees on vaadanud filmi 23 ja soovitab seda teistelegi. Jutt järgmine, et aasta tagasi võttis ta minuga ühendust ja palus, et ma talle selle filmi kusagilt otsiksin, mida ma ka, raisates heal määral oma vaba aega ning hinnalist ratiot, tegingi ning teatasin Mardile, et lõpuks sain sulle selle filmi. Mees lubas peatselt järgi tulla, kuid ei ole seda siiani teinud ja nüüd näen, et tal film juba vaadatud. Lubage siis küsida, et miks mind üldse tülitada ja miks ma üldse vaeva nägin, kui seda vaja ei olnud? Lollitas ja narritas Mart mind järelikult oma palvega, sundis tühja jooksma. No sellest neli aastat tagasi toimunud analoogsest juhtumist Eat the Rich filmi´ga ma üldse ei räägi, see on samuti siiamaani Marti ootamas. Oehhh!!!

Nimi: Mart Kalvet
Bänd: Taak
MySpace: Taak

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Mulje ei pea alati olema positiivne, et olla väga tugev, aga tugevat halba muljet jätnud filme samas ei tahaks väga meenutada... Kardan, et ei suuda täielikult unustada taoliseid hiljutisi teoseid nagu “G.I. Joe: The Rise of Cobra” või “Get Smart”. “Transformers” on peaaegu meelest läinud. Väga halvasti on seni välja kukkunud kõik katsed ekraniseerida Vonnegutti; “Slaughterhouse-Five” on kohutav. Samuti Truffaut’ üritus Bradbury “Fahrenheit 451”-st kunstiline film teha.

Ma ei tea, kas mul on lemmikfilmi, aga kui üritan mõelda oivalisematele linateostele, meenub esmalt “Brazil”, siis “Fargo”, ja siis juba Gilliami ja Coenite muud filmid. Jari Haloneni “Joulubileet” on mälestustes väga hea film, aga mu VHS sellega kadus juba kümme aastat tagasi ära ja ühelgi tuttaval seda filmi pole, nii et ma ei saa üle vaadata ja otsustada, kas see ikka oli hea. Vaatamisjärge ootavad “Moon”, “Krabat” ja “Eternal Sunshine of the Spotless Mind”, millest juba eeldan häid elamusi. Tõenäoliselt olen hetkel unustanud mitu oivalist teost, aga eks ma võin neid ju Su blogikirje kommentaariumisse lisada, kui need ükshaaval meenuma hakkavad.

Dokid ja pseudodokid meeldivad; viimastest on seni lemmikud “Forgotten Silver”, “Cocorico monsieur Poulet” ja “Relics: Einstein’s Brain” (ma ei ole siiamaani päris kindel, kui suur osa sellest on “pseudo” ja kui palju “päris”). Viimati vaadatutest oli üsna võimas “Collapse” — sünge lugu ühe kergeuskliku ja surmani ära hirmutatud mehe aeglasest vaimsest hääbumisest ei tohiks olla naljakas, aga on. Kui tuju on halb, võib alati vaadata R. A. Wilsoni intervjuufilmi “Maybe Logic”.

Teadussaadetele, loengute ja debattide videosalvestistele ning tõsiteaduslikele dokkidele üritan vastukaaluks end pidevalt kursis hoida kõiksugu ebateadusliku jama ning vandenõufilmindusega, aga kuna kahjuks on siiralt opakate friikide kunagisest pool-põrandaalusest, põlve otsas tehtud nišikinost nüüdseks saanud suur äri Alex Jonesi, Glenn Becki ja muude “rahvameeste” jaoks, siis ei jaksa täies mahus käru peal püsida. Sellest vallast oli viimane halb elamus Rodrigo H. Vila “Secret Societies” — ja ma ei räägi siin faktivigadest ja jampslikest spekulatsioonidest, vaid kirjavigadest ja tuimemast tuimast lavastusest.

Eriline nišihuvi on mul uimastite-teemaliste dokkide vastu. Headest tõstaksin esile selliseid nagu “American Drug War: The Last White Hope”, “The Union: The Business Behind Getting High” ja “Waiting to Inhale”; halbadest “Super High Me” ja “Totally Baked”. Samateemalistest mängufilmidest on oma väärtuse säilitanud “Drugstore Cowboy” (jah, ma tean, Matt Dillon... aga mis siis? Tom Cruise on ka õudne ja sainetoloog, aga “Interview with the Vampire” samas täiesti okei armastusfilm); väga rämedalt halb narkotriller on aga näiteks “Pineapple Express”.

Minupoolne küsimus filmifriikidest blogilugejatele: mitmes ülalpool loetletud filmis teeb kaasa William Burroughs?

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Väga mõnus ajastutruu nostalgiline draama ja tõenäoliselt üks väheseid tõepäraseid häkkerifilme üldse, “23 — Nichts ist so wie es scheint”. Sealt hüppab ka kümnekonnaks sekundiks Robert Anton Wilson läbi, aga mitte see pole tähtis. Ma arvan, et seda filmi peaks vaatama igaüks, kes kõikvõimalikke tõestamatuid vandenõuteooriaid liiga tõsiselt kipub võtma. Teadusdokkidest jättis viimati positiivse mulje “The Elegant Universe” — väga hea materjal vaatamiseks, kui ajukäärudevahe vajab loputamist mürgisest prahist nagu “What the #$*! Do We (K)now!?” või “Zeitgeist”. BBC sari “Atom” on samuti kütkestav kraam. Füüsika rokib!

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Väga positiivselt üllatas High On Fire viimane album, “Snakes for the Divine”, samuti Asteroidi “II”, mis võib olla seni parim Rootsi bändi täispikk plaat, mida olen kuulnud. Eesti hiljutistest asjadest meeldib Opium Flirdi värske EP. Talboti esikalbum avab end iga kuulamisega üha rohkem. Raadiost kuulsin hiljuti Liarsi “Sistserworldi” tutvustust ja see äratas kohe suure huvi bändi vastu; julgen teistelegi soovitada. Kannatamatult ootan, et minuni jõuaksid Phloxi ja Voo viimased üllitised.

Tänan Mart!

Ülemise foto autor on Arno Mikkor, all kaader filmist American Drug War: The Last White Hope.