Naked Harbour - Vuosaari

Vuosaari - Aku Louhimies 2012

Seitse aastat tagasi lavastas Aku Louhimies draama "Paha maa". See linalugu on siiani jäänud soomlastele liigagi omase depressiivkino kõrgeimaks täheks, alla selle masendavaid teemasid käsitlevad filmid tunduvad justkui lahjadena, üle selle aga minna ei tasu, jalge alt kaob sotsiaaldraamas niivõrd tähtsal kohal olev realism ning ülepingutatus võib vaid traagilisi elusaatusi naeruväärses olukorras näidata. Filmi selgrooks oli Eppu Normaali rahvusliku lemmikloo "Murheellisten Laulujen Maa" laulusõnade kaks rida, ehk "Työttömyys, viina, kirves ja perhe. Lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe", mis väga täpsete märkidega pani paika kogu soomlaslikkuse, kõike paljastava röntgenpildi soomlase hingest. Eppu Normaali laul seadis oma ületamatu standardi ning film tegi seda sama. Ometigi ei olnud tegemist millegi uudse ega ainuomasega, kõik laulust ning filmist läbi jooksvad teemad on kohal olnud pidevalt nii soome muusikas, kinos kui kirjanduses, viimases siis võiks selle soomlasliku masenduse ja ebõnne needusest sündivate uute õnnetuste ekvivalendiks olla Matti Yrjänä Jounsuu detektiiv Harjunpää sarja raamatud. Jäärapäisus ning trots, murede enesele hoidmine nende jagamise asemel, viinapudeli eelistamine sõpradele ning käsi mis haarab enne poomisnööri kui avab sotsiaalameti ukse, on aga lõpuks kõik see mis nii eesti kui muu läänemaailma vaatajat soome kino puhul võlub. Hiina töölisdraama võib hinge pugeda küll, aga kui meie põhjanaabrid enesehävituslikult käitudes õnnetust külvavad, siis see tundub paratamatult kasvõi tänu alateadlikult tajutavatele hõimusidemetele, tihedale omavahel lävimisele ning geograafilisele lähedusele, hulga mõjuvamana. Võib muidugi ülelahe naabrite ummikusse jooksvaid suhteid ning ummikusse jooksvaid ettevõtmisi parastava itsitusega vaadata, kuid eks neid situatsioonide ning käitumismallide algeid tunneb igaüks ka oma enese eluga klappivat. Soomlased ise aga oma raskemeelsust ja muremõtete küüsis heitlemist nii väga ei pelgagi, võttes tihti depressiooni vastu lausa masohistliku naudinguga. Nende jaoks on see olemas juba ammu enne kui sellest lauldi, raamatuid kirjutati või filme vändati.
Vousaari jookseb lavastaja poolt varem nii kõrgele seatud lati alt muidugi seda puudutamata läbi, aga ma annan enesele ka aru, et seekord ei olnudki eesmärgiks nii palju seda külm-karget põhjamaa hinge hangunud muret näidata, vaid oli võtnud ette hulga kergemad, lihtsamalt lahti harutatavad tunnete sasipuntrad. Film oli hulga helgemates toonides ning kui helipilt ei oleks pidevalt viimsepäeva tulekut ette kuulutanud, siis võiks linalugu pidada paari segmendi põhjal isegi komöödiaks, sellise musta huumoriga vürtsitatud kelmikaks looks. Muusikas siis nagu Gösta Sundqvist´i looming ning kirjanduses Jari Tervo novellid. Jagus koomilisust, kuid jagus loomulikult ka traagikat. Viimane vajutas aga liiga õigetele nuppudele, pakkus ilmselgelt liiga täpseid lahendusi ning jäi läbi selle pealiskaudseks, täites küll perfektselt kõik ootused, aga pigem masinalaadselt kui inimesele omaselt. Filmis oli ilmselgelt liiga palju tegelasi ning elusaatuseid, et kõigile neile piisavalt tooni ning sügavust anda. Näiteks tundub, et alati karismaatilisena mõjuv Sean Pertwee lennutati kohale vaid produktsiooni kokkulepete põhjal ja mitte stsenaariumi vajaduste rahuldamiseks, sest lisaväärtusi tema karakter filmile üldpildis ei toonud. Louhimies on štaasikas telelavastaja ning kindlasti oleks kogu projeks teleseriaalina kus iga episood toob juurde paar tegelast ning lõpetab mõne elu kuvamisega, hulga paremini töötanud, sest sedalaadi väikeseid episoodilisi põikeid perede ellu võiks taset minetamata paar sesooni järjest vändata. Muidugi oli linaloos suurepäraseid stseene, näiteks Lenna oma tööandjatega õhtulauas või ootamatu apteegikauboide välja ilmumine, oli mitu kurb-koomilist karakterit ning humoorikat momenti, kuid filmi tugevamaks küljeks ei jää kahjuks näitlejad ega haarav lugu, vaid ainult ootusi liiga oskuslikult täitev kvaliteet. Lapsevanematele võib pisara silma tuua, keskealisi hetkeks olevikule ja noori tulevikule mõtlema panna, kuid suurt meeldejäävat kino seekord ei tehtud. 3/5

Näidati Lenna tisse.

Kirjutatud kinolehe La Strada jaoks.