HÕFFilt tulles kõlbas pohmakaga ja järgnenud post-pohmakaga vaadata küll, aga ei soovita. Pohmakaga leiab ka tegelikult paremat vaatamist, aga kuna ma sellises laisas olekus olin, siis ise otsida ei jaksanud ning nii seeesimene sesoon kahe päevaga libises. Head on niipalju, et eks kogu Jack The Ripperi järgne Whitechapel oli piisavalt eksootiline ning viited modernse aja tulekule tõid muiet näole, aga lõpuks jäi väheks isegi sümpaatsetest peategelastest, sest iga episoodi sisse paigutatud stoorid olid lihtsad ning labased. Ega 45 minutiga enam head krimkat valmis trei, seda enam, et aega vaja kulutada ka karakteritele, nende elu kulgemisele. Ühtset lugu hoidva sesoonina kindlasti hulga huvitavam kui see peotäis pisikesi mõrvauurimisi. Eriti häirisid mind aga kolm asja. Esiteks see snuff filmi tegemine. No mis kuradi snuffist sa juttu teed, filmikunstigi veel õieti leiutati ning valminud vaid paar tosinat linalugu. Teiseks tundus veider, et kui kord läks juurdlus juudi lastekodusse, siis hiljem kõik sarja jooksul leitud lapsed viidi vägisi just sinna, olid nad siis juudid või mitte, aga stsenaariumis visanduv armulugu nõudis, et just juutide sekka tuli ka goide lapsed paigutada. Ja kolmandaks ei mahtunud mulle pähe, et miks juba 4 aastat Londonis elanud jänki nägi ikka välja justkui kauboi ning vehkis pidevalt revolvriga. Kõik teised olid Holmes´id ja Watsonid, aga tema justkui mõni faking Wild Bill, viisaka ülikonna asemel veidrad hilbud ümber. No ja siis muidugi veel see CSI teema... 2/5
Viktoriaanliku inglismaa porno.
No comments:
Post a Comment