Kahe andeka stsenaristi, Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi, koostöös valminud mängufilm, kus neist esimene võttis peale kirjutamise veel ka lavastamise oma õlgadele. Juttude järgi olid need mehed Venemaal kultusstaatuses ning iga nende koostööprojekt pälvis teravat, tihti negatiivset, tähelepanu, kuigi tegu Venemaa mõistes indiekinoga, isegi põrandaaluse filmitegemisega. Tänaseks on mõlemad noored mehed manalateel - Lutsik suri mõned aastad tagasi peale joomingut südameataki tagajärjel, aga Samorjadov kukkus end Sotši Filmifestivalil purjus peaga surnuks, kui püüdis rõdu kaudu ronida kõrvalkorteris elava neiu aknani. Filmi ennast aga taheti Venemaal ära keelata, tegu ju ikkagi rahvast revolutsioonile meelitava kinolooga.
Üheksakümnendate keskpaik Uuralites. Kolkakülas, kus alles vaid eided ja ätid, laiutab naftapuurimisega tegelev firma, sest kohalik külavanem on purjus peaga andnud nõusoleku tegutsemiseks ning firmabossidel taskus veel lisaks tähtis dokusment, mis tõestab, et endine kolhoosimaa kuulub nüüdsest eraettevõttele. Paar tulisema hingega vanameest ei ole asjaga rahul, haaravad jahipüssid, võtavad kampa küla ainsa noormehe, tossikesest mammapoja, ning otsustavad minna õigust nõudma. Esimesena viib tee endise kolhoosiesimehe manu, kes peaks teadma, et mis inimesed need nüüd siin nende esiisade maal kamandavad ning asju ülbelt oma nägemise järgi seavad.
Ääremaa on süsimust komöödia ja satiir, meenutades samas ülesehituselt vene muinasjutte ning leidub klassikalise road-movie elementegi. Tegevus kordab ennast, luues seeläbi koomilisust ja andes vaatajale aimu lõpust, kuid ometigi tehes seda ääretu maitsekuse ning ainuomase fiilinguga. Ägedad karakterid, ehk siis ättidest sõjaveteranid kelle soontes voolav kasakaveri sunnib neid takka veretöödele kus armu ei anta. Vägivald, aga ometigi tagasihoidlikult kujutatud, ehk siis gore-rappimiseks ekraanil ei lähe, kuid vaataja mõistab, et just seda kõike ta nägi. Lihtne, aga tugev stsenaarium, head näitlejatööd ning vapustav filmistilistika.
Kui nüüd filmi visuaalse külje peale jõudsime, siis tegelikult ei näe vaataja otseselt midagi uut. Film on linti võetud mustvalgena ning pandud tehislikult meenutama nõukogude kolmekümnendatel vändatud prpagandamaigulisi linalugusid, lisades sinna kübekesi kahekümnendate eksperimentalismist. Kaameranurgad, panoraamvaated, valgustus ning lähivõtted, kõik oleksid justkui pärit näiteks Georgi ja Sergei Vasilejevi 1934 aastal valminud Chapayev´ist ning eks pealkirigi ole viide Boris Barnet´i aasta varem valminud Okraina´le. Mõistevad eeskujud ning suurepärane koopia. Samalaadselt lavastatud filme on vorpinud Guy Maddin, kuid venelastele endile on see stilistika käepärasem, nende poolne panus sisaldab rohkem ehedat vaimusust aga ka ausamat parodeerimist ja seda isegi kuni Otoobri Revolutsiooni enese äraspidise pilani.Venelastel oleks justkui eelisõigus enese filmikunsti kiita ja pilastada.
Kui visuaalselt võib näitena tuua Guy Maddin´it ja vanu vene filme, siis sisu poolest ning huumori ülesehituselt meenutab linalugu Aki Kaurismäki töid, eriti veaks paralleele Calamari Unioni ning Juhaga. Samalaadne minimalistlik tuim nali, sürreaalsed peatused ja isegi sarnased mängud anakronismidega. Viimased on üsna geniaalselt filmi paigutatud ning aitavad luua teatud aeg-telge minevikust tänapäeva, ehk siis pimedast Siberi kolkakülast Moskva tuledesärani. Suurepärane tragikomöödia, mis paistab välja vene kodusõjadraamana, kuid ometigi on moderne satiir tänapäeva venemaa mentaliteedi ning olukorra pihta. Soovitan! 5/5
Vabade Siberi kasakate järeltulijad nalja ei mõista.
No comments:
Post a Comment