Vehklemismeistri kasulapsena üles kasvanud sepasellist noormees otsustab oma tänulikkust väljendada kingituse näol, lootes, et ta enda valmistatud mõõk on sobivaim meelehea tasakaalukale ja heasüdamlikule kasuisale. Väike plaan on ka kosida keiserliku mõõkleja tütar kellega koos sai üles kasvatud, kuid saatus juhib elu teistele radadele. Ebakvaliteetne mõõk puruneb juba samal päeval ja paneb vehklemisõpetaja keisri ees väga piinlikusse olukorda. Meest karistatakse koduarestiga ja ta kasupoeg on häbitundest valmis oma soolikaid põrandale laskma. Legendaarse lavastaja Kenji Mizoguchi film valmis viimastel sõjakuudel ja tänu sellele ei sisaldanud produkstsioon kalleid kulisse ega toretsevaid stseene. Ära näidati peamine, keiserlikku imperaatorit ülistuse keskmesse seadev meelsus ja üksikisiku kindlus oma tahte täideviimisel. Teema oli aga piisavalt universaalne ka poolsada aastat hiljem ja jaapani legendil põhinedes surematu, mitte kammitsetud ajastule iseloomilikku propagandistlikku suunda. Lugu ei lähe eepiliseks ega oma meeletuid keerdkäike, kuid väikese filmikesena väga sümpaatne. Ebaõiglust on teinud ka valmimisaeg, sest korralikku kinoekraanil olekut ei saanud see töö kunagi tunda, vaid vajus peatselt järgnenud USA okupatsiooni ja jaapani ülesehituse käigus aastateks unustusehõlma. Pisike pärl jaapanimaalt. 3,5/5
Mizoguchi loomingut tutvustava filmifestivali poster.
No comments:
Post a Comment