Noor tüdruk näeb pealt oma paar aastat vanema venna õnnetussurma ning hakkab ennast juhtunus süüdistama. Võtab üle venna huvi heavy metali vastu, asub näppima venna elektrikitarri ning kui Iron Maideni asemel teeb ilma juba Slayer, on neiuks sirgunud tüdruk läbi ja lõhki headbanger. Küla ainuke sellina. Seetõttu ei leia ta kedagi kellega oma metali huvi jagada, ei kedagi kellega koos mussi kuulata või raskete riffide üle arutada. Depressioon, alkoholism. Purjus peaga varastatakse naabri traktor, külasimmanil minnakse kaklema ning voodisse ronitakse esimese lahkelt vaatava noormehega. Ei ole neiul oma kohta elus, kuni teleuudistes näidatakse kurje mehi, kes Norras on kiriku maha põletanud. Black metal on sellega Islandi maakolkasse jõudnud.
Minu poolest oleks võinud sellega kinoloo lõpetada, sest edasi näidati vaid kena tillutamist kus kõik tegelased saavad lõpuks oma hingehaavad parandatud ning elavad õnnelikult oma elu lõpuni. Black metal jõudis Islandile küll, aga sellega kaasnev nihilism ja Norrasse, sest film püüdis käia vaatajasõbralikumat teed, andis selgeid kenasid vastuseid ühele ja teisele ning lõpuks justkui midagi ei toimunudki. Ei midagi määrivat, ega purustavat. Seetõttu võib filmi poster olla natuke väärale teele juhtiv, tegu lõpuks ikka ühe armsa islandi koguperefilmiga. 2,5/5
Kõigepealt saab poeg surma ja siis muutub tütar imelikuks.
No comments:
Post a Comment