Trudno byt bogom - Aleksey German 2013
Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse
arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.
Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.
Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.
Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.
Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5
Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.
No comments:
Post a Comment