The Killing - 1. season

Forbrydelsen - 1. season - writer Søren Sveistrup 2007

Märgmaa kanalist tõstetakse välja sõiduauto, milles 19 aastase Nanna Birk Larsen´i vägivallatunnustega surnukeha. Detektiiv Sarah Lund lükkab edasi plaani emigreeruda armastatu juurde Rootsi ning asub lahendama oma viimast tööd, mis alguses tundub paaripäevane keiss, kuid venib lõpuks pea kolme nädala pikkuseks füüsiliselt ja vaimselt kurnavaks painajaks, sest kahtlusalustest puudust ei ole ja iga algav päev jagab laual olevad kaardid uuesti välja. Abilisega koos asub südi naispolitseinik end järjekindlalt läbi pressima saladusterägastikust kus igaüks tundub potensiaalse mõrvarina, tuleb ta siis tüdruku koolist, pereringist või lausa linnavalitsusest.

Seriaalis on peale mõrvauurimise liini veel ka kaks kõrvalliini, millest esimene näitab tütre kaotanud perekonna sisemist valu ning teine valimiseelset saginat linnavalitsuses kus noor energiline haridusametnik seab üles oma kandidatuuri linnapea ametikohale. Kõik need kolm stooriliini on omavahel tihedalt seotud ja kuna igal mehel ja naisel on kapis omad luukered, siis muudab see õige kahtlusaluse leidmise politsei jaoks väga raskeks. Perekonna traagikast tingitud vastuseisud ja poliitikute võimumängud segavad tahtmatult ning tahtlikult juurdlust, iga saladuse taga on üks veelgi tumedam ning seetõttu ei tõtta keegi kohe suud tühjaks rääkima, vaid iga paljastav sõna tuleb detektiividel välja kiskuda ning siis üle kontrollida ning siis veelkord üle kontrollida.

Neiu röövimisehetke ning mõrvamise vahele jääb umbes 24 tundi ning sarja üks väärtusi seisneb stsenaristi oskuses see aeg väga tihedalt täis pikkida nii, et hiljem juurdluse käigus selgub iga tegelase iga liigutus selle ajavahemiku sees. Tükk-tüki haaval pannakse vaataja jaoks kokku pilt 31. oktoobri ööl Kopenhaagenis toimunust ja neid pilte on mitu, sest iga tegelane joonistab välja lõpuks oma tegevuspildi ning politseinikel on tükk tööd, et kõik puzzletükid üksteisega sobituma saada. Töö on raske ja edasi liigutakse sammhaaval.

Politseinikud ei ole kõikvõimsad jumalad, ega tea absoluutset tõda, lastes end liigagi tihti mõjutada isiklikest aimdustest enne piisavat tõendusmaterjali. Nende inimlikkus on samuti sarja väärtuseks, sest lisab realistlikkuse tunnet. Isegi kui sa oled kriminalistikageenius on ikkagi võimalus üldpilti mitte teades teha ennatlikke järeldusi ja sa teed neid, sest selline on sinu töö. Ja tööd teeb uurijatetandem puhkuseta, iga päev toob ilmale mingi uue niidiotsa ning igal ööl võib juhtuda midagi, mis muudab uurimise kulgu.

Põikan korraks sinna virisemise radadele. Vaadates seriaali televisiooni vahenduses, võib unustada mõned momendid mis esimeses või teises episoodis esile kerkisid (ehk telekast vaadatud siis 17 nädalat varem, pea kolm kuud) ning seeläbi lõpptulemusega rahule jääda. DVD-lt aga kütsin 20 episoodi kolme päevaga sisse ning värske mälu ütles, et kõik asjad viimses ülestunnistuses ei klapi. Samuti häiris nn. pöörleva ratta efekt, eks siis korduv muster kus edu asendus (nii uurimisel kui töös linnavalitsuses) tagasilöögiga, et siis taas võiduks muutuda, et taas omakorda näppude pihta saamiseks pöörata. See kordumine andis ette teada kuidas asjad võivad arenema hakata ja valdavalt nii ka läks. Puudus teatud uudsus.

Alul häiris ka esimeste kahtlusaluste politseisse vedamine, sest sina vaatajana tead, et nad ei ole mõrvarid, sest kuis muidu saaks sarja veel 14 tundi (üks episood on umbes tund, kokku 20 episoodi) vedada ilma õige mehe tabamise põnevuseta. Hiljem muidugi juba teadsid, et järjekordne kahtlusalune on kindlasti süütu, kuid see ei vähendanud enam pinevust hetkekski, sest politseitöö väära meheni jõudmisel oli lõpuks sama põnev kui õige süüdlase tabamisel. Ja õnneks oli õige süüdlane väga oskuslikult valitud. Suudeti klišeelikkust vältida küll, ei kraabitud liiga kaugelt ega lähedalt, vaid just õigest kohast. Minu näiteks pettis ära, mu sõrm oli ikka hoopis teise mehe peal.

Relistlik politseitöö, mis tõsi küll kohati liiga inforohke a´la stiilis, et ühes koridori otsas arutatakse kellegi asukohta ning teise koridori otsa jõudes pistab abiline pihku juba telefonikompaniist saadud info kus otsitava mobiil asub või siis leitakse-saadakse puuduvad toimikud ja turvakaamerate fotod imelühikee ajaga. Võib-olla Taanimaal tõesti info liigub (The Wire´is nagu me teame ei liikunud teave isegi ühelt lauanurgalt teiseni) ja alati on uksel mõni abivalmis politseinik sulle just õiget paberit pihku pistma, kuid mina oleks vabalt võinud ka teabepuudumise pärast venima hakkavas seriaalis veel paari lisaepisoodi passida.

Seriaal oli põnev pidevalt ning kiirust maha võtmata. Draamas väga hästi esile mängitud, kõigi tegelaskujude suured ja väiksed traagikad kenasti mõistetavad ning kaastunne kege tulema. Atmosfäär oli samuti paigas, sest peale Sarah Lundi faroesi´saare mustrilise kampsuni mängis sarjas suurt rolli veel ka novembrikülm ja pime põhjamaa. Iga episood võtab kokku ööpäevas toimunu ning selle aja sees just palju päevavalgust ei näe, väljas on pidevalt pime, sest asukohale omaselt läheb siis juba esimeste õhtutundide aegu hämaraks. Kokkuvõttes suurepärane politsepõnevik Taanimaalt mis sel aastal ka USA-s remake´i vormis ekraanidele tuli ja juba palju kiitust saanud. Eks vaatan remake´i ise ka kunagi ära, hetkel aga ootan 5. desembrit mil sesoon 2 Inglsmaal subbitud DVD-na ilmub. 4,5/5

Sarah Lund ühega oma kampsunitest.Väga silmahakkav ja lahe stiililüke.