See, et miskit viltu on, sai selgeks filmi esimeste sekunditega. Reetjaks osutus muusika. Raamat viitab muusikale kui tüütule osale igapäevasest elust. Pakub popmuusikat, seda kõige trendikamat ning näitab kuidas see samas kuulajaid ükskõikseks jätab, tundub peale Record Towers´ist uue kasseti ostmist koheselt tarbetu asjana mis su kodus ruumi võtma hakkab, on seal peal siis viimane Culture Club või Devo. Film aga alustas korraliku, isegi hea saundiga mis kohe kindlasti hiljem üle miksitud, sest AD 1983 hinge see küll endas ei kandnud. Ja muusika jäi filmis üsna kuulatavale tasemele, seda nii taustal kõlavana kui rockstaar Bryan Metro loominguna. Viimane tundus taas möödapanekuna, kuna raamat afišeerib tuhmuva kuulsusega kunagist rockinnovaatorit pigem David Lee Rothi taolise mainstream-staarina kui sünge gootirokkarina kes hullutab staadiote viisi rahvas üsna alternatiivse tumerock´iga. Aastal 1983 ei olnud The Sisters Of Mercy, Birthday Party ega Bauhaus staadionibändid ega elanud nad staaridele omases säras. Areaal oli valitseda hoopis teistlaadse muusika päralt. Muss oli ühesõnaga paigast.
Ja film ise veel rohkem. Arusaamatuks jätvalt kohe, et ei tea kas püüda aru saada mis mõtted lavastajal peas liikusid või lüüa lihtsalt käega. Arvasin, et filmi ei peeta heaks, kuna see on liiga raamatu järgi tehtud ning raamat kui selline on keerukas ekraanile panemiseks. Arvasin, et raamatu tahtlik tuimus on ka filmis tahtlik tuimus aga ilma raamatut lugemata seda ei taipa. Arvasin isegi, et võib-olla isegi Ellis´e megafänn Ralf jättis mingi geniaalsuse silme vahele või ei hammustanud läbi. Aga ei, kõigil kes The Informersit halvaks pidasid, oli õigus. Filmil lihtsalt ei ole mingit sõnumit ning need mis on, jäävad vaid kerge virvendusena hetkeks ekraanile, et mattuda hetk hiljem taas mittemidagi tegemise ja näitamise alla. Ja ma loomulikult ei räägi raamatu mittemidagi tegemise järjendamisest, sest need on kaks väga erinevat asja. Raamat teadis mida ta teeb ja ütles sulle, film kõhkles ja oli lõpuks lihtsalt vait.
Film on pehmem ka raamatut tõlgendades, jättes välja või siludes paari teravust ning tehes otselõikeid, samas kui taas mitmed (filmi tegevuse mõistes) ebatähtsad dialoogid on sõna-sõnalt raamatust pärit. Kokaiin oliasendatud kanepiga, kõri asemel lõigati pihk lõhki ning raamatu kõige ootamatumat tegelast ei kohanud linaloos üldse, kuigi ta sõber käib korraks silmavärvi vahetamas. Film on suunatu isegi mõistes, et kõigi tegelaste tulevik on nagunii suunatu ja nii võiks ka film olla tahtlikult suunatu, aga ei. Oehhh.... Film oli sitt. 1/5
Vaene ja rikas: erinevad voodid - erinev dope.
2 comments:
Mis ma ütlesin!
Eelmine aasta tuli välja Joel Schumacheri Twelve, mis oli minu meelest väga Ellise fiiliga ja tõesti nauditav, miskipärast on sellel Rotten Tomatoes keskmiseks ainult jaburad 4%...
Post a Comment