Eile oli väga väsitav päev. Vara üles, et lastega arsti juurde minna, siis sõidutasin nad maale, käisin läbi paarist poest millest üks oli ära kolinud, seiklesin Kristiine kõrvaltänavate rägastikus kuna põhiteed olid remondis ja võtsin vastu külalise kes lahkuda ei tahtnud. Kõige hullem oli aga sõit vanaema juurde kes olevat hommikul raskesti haigena tõvevoodi jäänud ning pidin päeval käima ta olukorda kontrollimas, järsku vajab midagi või saan muud moodi aidata. Vanaema aga kellahelistamise peale ust ei avanud - parimal juhul jalg krampis ega saa ukseni tulla, halvimal juhul surnud. Helistasin tädile kes jooksis töölt ära, et oma võtmetega ust avada, aga tema tulekuni passisin tund aega korteri ukse taga mõeldes kõige tumedamaid stsenaariume. Ust avades selgus aga, et mutt oli ime läbi terveks saanud, voodi ära teinud ning sõitnud linna Savisaare poolt pakutud 70 eurost pinsilisa välja nõudma. Kivi kukkus südamelt, aga muremõtetest tekkinud stressiraskus vajus asemele. See eelnev juut on selgituseks miks asusin vaatama teadlikult halba filmi. Tahtsin just midagi kerget ja rumalat väsitava päeva lõpuks.
Väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, aga eks igaüks taipab mis saab kui reaalset juhtunud hakatakse ümber vormima kommertsedu tootvaks kassafilmiks. Seega tuleb linalugu vaadata kui meelelahutuslikku käkki kus lahendatakse tüüpilisi korea kooliprobleeme jalkaväljakul bully´ga kakeldes ainult, et seekord on see tüdrukutekooli pihal ning õpilased on varustatud püssidega, et kaitsta hoonet põhjast tulnud kommude vastu. Poiste heroiline sõjafilm. 2/5
Nimed marmortahvlil korea kommertskino moodi.
No comments:
Post a Comment