San Martín: El cruce de Los Andes - Leandro Ipiña 2011
Kindral Don José de San Martín, Andide jalamis asuva Río de la Plata väekontingendi ülem, võttis ette hulljulge sõjaplaani minna üle Andide mäestiku appi naaberriik Tšiilile, et päästa just iseseisvunud maa seal märatsevatest Hispaania kuninga poolt saadetud rojalistidest. Legendaarne 500 kilomeetrine rännaks külmas ja lumes päädis Chacabuco all peetava lahinguga ja kindlustas iseseisvuse nii Tšiili kui Argentiina jaoks ning oli eeskujuks väiksematele ladina-ameerika riikidele, kes samuti ihaldasid pääseda mandrieuroopa koloniaalvõimu alt.
Rahvuskangelasest kindralit ja hilisemat Peruu presidenti oli portreteeritud fiktsionaalse tegelase, teenistusse astunud teismelise staabikirjutaja, silmade läbi. Tutvustati mehe pühendumust vabariigi aatele, tema kahtlusi ümbritsevate meeste meelsuse suhtes ning otsusekindlust kui see nõudis karmide otsuste vastuvõtmist. Selline kangelase portree ühesõnaga: vapper, hea ja ilus. Aga ega see nüüd selline roosamanna patriootlik olnud, vaid huvitava ajaloolise sõjafilmi vormis kus külmetati lumes ja siis higistati lahingus ning minategelasega lahingutandril juhtunu pani oma karmis lükkes suisa imestama.
Filmi vaatamisega seoses kaks veidrat tõika. Esiteks näppisin ma boonuseid ja satusin vaatama eriefektide kasutamist enne filmi enese nägemist. Asi mida ma kunagi ei tee ja kuna seekord tegin ja nägin paljastavaid kaadreid kus seletati ära mismoodi pandi stuudios olev sõdur Andide lumistele nõlvadele või muudeti tosin soldatid digipaljunduses armeeks, siis kadus igasugune tuju "võltsingute" järgselt veel ka filmi ennast vaadata. Aga tegin seda ja käsi südamel, ma peaegu ei osanudki öelda kus bluescreeni kasutus ja kus välisvõtted, sest kinomaagia oli lõpuks asja väga kenasti silunud ning rohke arvutigraafika kasutus ei jätnud absoluutselt väära tehislikku muljet.
Teiseks veidraks tooni andvaks teguriks oli filmi selge heli. Kui staap sättis telgis sõjanõu, siis läbi presentriide kostus imehästi lõkke ääres vestlevate sõdurite jutukõmin, möödaveereva vankri kriuksuv ratas, öölindude hääled ning kusagil kaugel külas haukuv koer. Kuula nagu muinasjuttu, nii ilusad hääled kõik ümberringi. Hiljem netist lugesin, et filmis ei ole (kui nüüd sõdurilaulud välja arvata) nootigi muusikat. Mina seda tähele ei pannud, kuulasin kõrv kikkis helisid ja olin täitsa pöördes nende rikkusest aga, et mussi ei olnud, seda ei märganudki. Igal juhul tahan tulevikus näha kõiki filme vaid väga hea helinduse ning täiesti ilma kohustuslike teemamuusikateta. 3,5/5
Filmis ja õlimaalil.
San Martín: El cruce de Los Andes - Leandro Ipiña 2011
No comments:
Post a Comment