Tôkyô sonata - Kiyoshi Kurosawa 2008Vaatasin ja mõistsin, et jaapani draamal ei ole mulle enam midagi pakkuda, kõike mida antakse olen juba varem kuulnud ja näinud. Tokyo Sonatale aga iseenesest tuleb see kasuks, sest mida ma näinud olen, on ... kaheksakümnendate filmid pinku kino žanris ning kui nüüd kõrvutama hakata, siis... he he he! Linalugu kannab minu kotkasilma jaoks üsna mõnusaid väikeseid märke roman porno maailmast: korteriröövi stseen, õpetaja pornomanga lembus, tuuseldav vägistamisstseen ning isa esimesed sammud töötuna on justkui mõnest Yôjirô Takita filmist kopeeritud, huumor on vaid kraade tagasihoidlikumaks keeratud, keegi näoga ei grimassita ning tiisist ja tussist tuleb samuti suu puhtaks pühkida. Aga draamana ei ole enam minu rida, sest lõpuks oli isegi valukohtadele pressimine sellist õrna laadi ning peresuhete sassiminek jäi ühe väikese sõlme tasemele. Paljudele see meeldis. Mulle mitte. Lavastaja varasemaid töid tundmata ning ennasty pinku paralleeelidega lõbustamata ei oleks ma kindlasti nii väga seda lugu nautinud, võib-olla isegi paar pikka haigutust kuuldavale toonud. 3/5
Jaapani pere oma külalist Q-d ootamas.
4 comments:
Mulle muidu meeldis, aga selle 'külalise Q' sissetoomine oli liiga järsk ja sobimatu, ehkki mõistan, et filmi kontekstis oli see vajalik.
Mõtlesin peale filmi vaatamist, et mulemmik jaapani draama on ja on jäävalt Musuko. Soovitan!
Vaatan, kui plaadi kõrvale paned. Omal jõul ei õnnestu leida.
Vaatame seda asja.
Post a Comment