Musuko - Yôji Yamada 1991Käesolevat filmi nägin esmakordselt teismelisena ja see avaldas mulle tänu ühele stseenile sügavat muljet. Seda momenti filmist ma ümberjutustama ei hakka kuna sisaldab väikest spoilerit aga võin öelda, et mõjus pisarat silmanurka toovalt ka nüüd, 16 aastat hiljem. Film tuli YLE pealt ja nimi siis meelde ei jäänud, isegialgus jäi nägemata. Kulus aastaid jaapani draamade sisukirjeldusi lugedes enne kui oskasin täpselt näpu peale panna, et just seda filmi ma otsinud olengi ja läksid veel mõned ringid ümber päikese enne kui lõpuks custom subbitud DVD leidsin.
Arvasin, et nostalgialaks hakkab end pealesuruma ja muudab filmi vägisi kohe mõnusaks aga võin kätt südamele pannes tunnitada, et oma üllatuseks ei mäletanudki ma teosest niipalju kui arvasin. Muidugi olid tuttavad kohad, kuid 80% ultuses tuli kõik uue ja huvitavana justkui vaataks esmakordselt. 
Tundus vaatamise ajal kuidagi, et see üheksakümnendate alguse jaapan on mulle väga südamelähedane ja tuttav, palju avatum ja soojem kui näiteks uue milleeniumi filmides nähtav maa. Ükskõik, kas võtad yakuzafilmi, draama või isegi horrori, ikka jäi alati üheksakümnendate filmides silma märke ( ekskavaatorid, jäätis, jalgrattad, hawaisärgid... ) mis tegid tuju heaks ja mida uutes steriilselt jahedates filmides järjest vähem kohtad. 
Film oli ka ilma meenutuskammitsateta väga hea, lausa võrratu. Palju armastust, romantikat ja südamesoojust ning kõike seda veel kohati väga britiliku töölisdraama raamides. Lavastajatoolis legendaarne meister Yôji Yamada ja peaosas hetkega sümpaatseks muutuv Masatoshi Nagase kelle roll meenutas väga mind ennast noorena ning tema suhe oma isaga oli samuti sarnane minu elule. Võib-olla sellepärast meeldis ka see draama mulle 18 aastasena hullupööra. Ja meeldis nüüdki. 5/5
Armsat romantikat.
6 comments:
Yôji Yamada? Kabei lavastaja. Läheb loosi. Proovin ta viimased samuraikad ka ära vaadata.
Vaata kindlasti, tõeliselt hea draama. :)
Tilkus mis ta tilkus, aga kohale tuli. Väga ilus film. Algul kartsin tavalist isa-poja draamat, aga jaapanlased oskavad seda nii reaalselt kujutada ning tegelaste poole pealt oli see täitsa mõnus. Kuidagi ka väga eestlaslik.
Heh he, ma ei oska seda eestlastlikkust isegi eesti filmides näha, saati siis veel jaapani omades.
Tagasihoidlik käitumine isegi pereringis... ok,ma hakkan sonima.
Aga nüüd tuligi Aruitemo aruitemo (still walking aka Even If You Walk and Walk) DVDle.
Üks filmihoiatus ka - the Divine Weapon. Näeb välja kui TV jaoks mõeldud eepilin wannabe sõjafilm.
Vaatasin juba seda Divine Weapon´it umbes kümme minutit ja kui tsikk vibuga läbi kõrvitsate lasi, oli selge millise käkiga tegu.
Even If You Walk and Walk´i upitud dvd on vigane ja ega mul pole suurt viitsimust vaadata ka.
Post a Comment