Filmides on ikka äge kui kellegi surma väga realistlikult kujutatakse. Kui ajud plärtsatusega seinale paiskuvad, kui mürsukilt viib vingudes käe või autoõnnetuses läbi aknalaasi lendav tsikk kildudega kriimustab nii, et habemenoana lõiganud klaas on vedanud kehasse sügavad vaod kustkaudu veri ja soolikad proovivad siis vaikselt asfaldile pääseda. Peale käesoleva "dokfilmi" vaatamist tundub aga see nii vaid kinolinal olevat, reaalse elu surmad on trööstitult ebameeldivad ning hetkeks tekkiv gore visuaalist saadav närvistimulatsioon asendub peagi masendusega. Terrorists, Killers and Middle-East Wackos oli Bumfightsi poiste poolt kokkupandud 45 minutiline shockumentari kus näidati enesetappe, inimeste põletamisi, pussitamisi ja hukkamisi. Võiks siis öelda, et väga hea shockumentary, sest minus tekitasid esimesed viisteist minutit küll kerge šoki mis nõudis vaatamises paarikümneminutilist pausi. Jah, hiljem justkui harjus ja kolmeveerandtunni lõpuks enam niiväga ei ärritanud. Tülpimus ja masekas aga jäid järgmise hommikuni.
Tegu on kõige puhtakujulisema exploitationkinoga, sellise uue milleeniumi Faces of Death´iga ning analoogselt on "dokumentaalfilm" mõneski riigis keelatud. Minu jaoks toimis aga see teos nagu vägivalla tajumise indikaatorina. Sain aru, et hoolimata filmilinal ihaltatavast gorest ja võimalikult räigest tapmisest, on minus veel ka hulgaliselt empaatiat kui asi puudutab reaalseid mõrvu või õnnetusi. Ega vaata midagi silm punnis ja uudishimust erutusvärin keres, ikka kaastunne ja teiste aitamise abitusest tekkiv masendus hiilib ka hinge. Ma isegi soovitaks vaadata ning vaadata mis mõtted surma ja suremist nähes pähe hiilivad. 4/5
Budd Dwyer lasi pressikonverentsil endale kuuli pähe. Nii umbes kolm sekundit peale foto tegemist.
No comments:
Post a Comment