HÖFF 2009 - Day One

Festivali kõige keerukam osa nükkus üllataval kombel hoopis aega enne üritust, sest ükskõik kuidas ma ka ei surunud, mitte ükski tuttavatest ei tahtnud kingituseks priipääset, sellist uhket punase paela otsas rippuvat kaarti kirjaga "Guest". Seekord polnud kavas laskmata karu nahka jagada ning seetõttu ootasin kuni pääsmed peos, sõbrad aga va vallatud olid selleks ajaks kõik endale eelmüügist pileti hankinud, mõni HC-horrori friik isegi festivalipassi. Nii ma siis messisin ja kõllasin kolm päeva aga ei kippu ega kõppu, antakse tasuta aga näe, ei taheta. Reede hommikul helistas ürituse turundusjuht ( Anneli, high five!) ja palus öelda isiku nime kelle kaela külalisekaart läheb, et kõik kulgeks kenasti paberi ja plaani järgi ning mul ei turgatanud enam muud pähe kui hõigata telefonitorusse oma toanaabri Adi nimi õndas usus, et vähemalt temal pole veel piletid ette ostetud. Kutsetega oli mind kostitanud eesti suurima ja populaarsema muusikafoorumi põhiliigutaja ( Ivo, high five!) ja peale palvet ta saidi jaoks ka mingi ülevaade kokku kritseldada, hakkas reis koheselt tunduma mõne Hunter S. Thompson´i ulmtripina kus üritus millest meest osavõtma saadetakse upub enne seda söödud droogide alla ja kui upperite ning downerite vahele reptiloidid end ei näita, siis õiget ülevaadet paberile toksida pole võimalik. Keemia jäi seekord küll välja ja alustasin oma gonzo-žurnalismi tundevälja timmimist Haapsalu El Mare hotellitoas korkides lahti õllet ja ladudes samal ajal väikesele lauale veine, krõpsupakke ja longeropurkke. Laud oli selleks ajaks juba hõivatud toanaabri džinnipudelite ning mahlapakkidega, kuid alkohol nagu ka peremehed leidsid peatselt ühise keele, sest peale selle, et Adit sidus minuga väline kogukas sarnasus, olime veel mõlemad ka väga napsumaiad mehed. Tänu pudelikummutamisele jäi reede õhtul isegi plaanitud veekeskuses sulistamine vahele, küll aga kohtusime taas kogu reisiseltskonnaga lobby-baaris kus sai õlle libistada ja paar meetrit kaugemal võis isegi suitsu teha ning peagi oligi aeg suunduda kinno esimest filmi vaatama. Varem hotellikoridoris ette sattunud Tolk ( Rain Tolk, high five!) väitis, et akrediteeringuga festivali külastades on see hea külg, et filme ei pea vaatama ning võib kogu aeg baaris vedeledes niisama pläägutada. Paari tunniga sissekaanitud alkoholi tõttu hakkas õhtu tõesti sinnakanti kiskuma ja peale pettumust valmistanud lühifilmi Dead Bones ning mõnekümneminutilist Guinea Pig 2 taasvaatamist, polnud mul midagi selle vastu kui õlle ostma minnes haaras Sten ( Sten Saluveer, high five!) nööbist ning tutvustas samas koridoris hulkuva hehega, kanada lavastaga ( Dion Conflict, high five! ) kes festivaliprogrammi krislike propagandfilmidega täiendama oli saabunud. Kahjuks aga kiskus mehe jutt peale mõningast kanada kinokunsti pärlite üle arutamist nii segaseks, et aru poleks saanud purjus ega kaine peaga. Hip-hoppari välimusega vennike alustas lauset ühest asjast rääkides ning lõpetas teisega, olles vahepeal veel jõudnud seletada kolmandast ja seda nii sujuvas taktis, et peagi kiskus kõik ühtlaselt pulaks mida peale minu ei suutnud ka briti survival-horrorit pakkuma tulnud debütant (Simeon Halligan, high five!) välja kannatada. Meie fuajeekamba neljas liige ( Sten oli targu minema hiilinud, eks ta juba tundis kanadalase suumootorit ) Adi aga pidas aga vapralt häälemüürile vastu ja õnneks võttis vahtralehemaa undergroundima lavastaja oma hoolde, mina aga hakkasin koos Paranoiadisko kambaga sättima Ehte baari poole mis oli festivali ametlik peostaap. Oleks võinud muidugi pool tunnikest hiljem saabuda, sest baaris kontserti ( loe: laval bändiproovi teinud ) andnud poistebänd oli paras peavalu, kuid õnneks leevendas seda ühe soomlasega peetud sisukas keskustelu kung-fu filmide üle, pidevalt ostetud uued õlled, kohalike punkaritega tutvusesobitamine, kuulatud lugejapoolsed õpetussõnad oma kirjutamisharjumuste kohta ning järjest rohkem uksest sisseastuvaid sõpru. Koht mis meenutas tänu välimusele ning külastajate teismelisele eale Noku klubi oli lõpuks üsna mõnus paik ja lahkusin alles uste sulgemise aegu, et hotellis nii tuttavate kui võõraste hiliste kolistajatega veel tunnikese jagu veini juua ja juttu puhuda. Oma väsinud pea panin padjale räpi-meloodiate saatel, toanaaber Adi nimelt väitis, et ei suuda enne uinuda kui neeger pole talle relvadest, bitchidest ja narkolükkamisest kõrva sosistanud. Tupac has left the building.

Fotod : Andres Võrang