Terminal USA - Jon Moritsugu 1993Praegu IMDb-d browsides selgus, et olen viimase aasta jooksul mitmeid kordi ümber Jon Moritsugu tiirelnud, tuttavate nimedega tema poolt lavastatud filme tuli robinal ette, kuid käesolev oli esimene mida vaatasin. Ja nii hea, et kohe kindlasti tuleb ka teistega tutvust teha juhul kui veel võimalus antakse, sest jaapani juurtega Moritsugu on minu uus indie-lemmik ja minu uus trash-lemmik. Moritsugu on mees kes suudab teha vana head räpast DIY hingega kino, kes loob tuhande dollariga meistriteose ja paneb sotsiaalkriitilise sisuga huumorit nagu noor John Waters.
Kümmekond aastat hiljem filmis Miike oma Visitor Q ja selle, kui kuulsama teosega, võikski Terminal USA-d võrrelda. Mõlemad räägivad disfunktsionaalsest perest kus mamma süstib narkootikume, viimsepäevahullusega löödud isa püüab teeselda töölkäimist, tütar on lits ja poeg weirdo. Terminalis on tegelikult lausa kaks poega, üks müüb narkootikume ning on väga grunge ning teine, prillipapast tuupur, unistab sellest, et vanema venna skinheadidest kliendid teda tagant võtaksid. Lisaks lamab pere elutoas voodisse aheldatud vanaisa kes keemiatööstuses töödates on oma tervise firmale jätnud. Külastaga Q-sid on aga mitmeid, alates cheerleaderitest ja advokaatidest ning lõpetades natsiskinnidega. 
Filmi parimad koomilised palad on lavastaja enese ning oma rahvast kritiseerivad, immigrandi elu pilavad ning muigega US-japside väiklasesse enesemääramisolemusse suhtuvad. Aga samuti saavad oma koosa saavad kätte vaid ühendriikidele omased märgid ja lajatatakse ka laiematel teemadel nagu tõusiklikus, sex, punk-attidude ja uimastid. Terminal USA oli vaimukas, värske ning just parajalt räpane ühe korraliku kultusfilmi kohta. Ja kuidas ma alles nüüd Jon Moritsugu avastasin? No parem hilja kui mitte kunagi, võin end vaid lohutada. 4,5/5
Võõraga voodis. Vasakpoolne on lavastaja ise, paremal ta real-life girlfriend.
No comments:
Post a Comment