1984

1984 - Michael Anderson 1956

Kuus aastat peale toimumisaega, ehk 1990 ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas Goerg Orwelli teos esmakordselt eesti keeles, paar aastat varem oli samas sarjas lettidele jõudnud Loomade farm. Mäletan, et 1984 ilmumise ajal räägiti minu tutvusringkonnas sellest päris palju, paraleele laguneva Nõukogude Liidu osana elades ja raamatu sisus leidus ja kuigi praeguse maailmakorra sarnasus raamatus toimuvaga on teistlaadselt sarnane, tundus sellel ajal kitsamal suunal seda äratundmisrõõmu rohkem olevat. Raamat oli ilmumisajal isegi väheke defka, mäletan, et kesklinnast ma endale seda pehmekaanelist ei leidnudki, vaid sain teose kätte hoopis Viimsist, kalatööstuse kõrval asuvast ajaleheputkast. Mõned aastad hiljem sai soome TV vahendusel näha 1984-ndal aastal Michael Radford´i poolt lavastatud Nineteen Eighty-Four ja selle visuaalne vorm langes üsna täpselt paika mu oma ettekujutusega toimuvast. Võib-olla seetõttu jäigi varasem venivam versioon võõraks oma välimuselt ning olemuselt, samas kui Orwelli enese jaoks võis sedalaadi pilt tuleviku Londonist ning tehnilisest arengust olla tuttavlikum, rohkem tema enese ajastu sarnasem. Eriti häiris mind aga näitljate valik. Winston Smith nägi välja mees nagu mägi, viiekümnendates eluaastates brežnevi välimusega täisssöönud mauk kes pigem oleks sobinud teenelist rahvakunstnikku, parteibossi või kolhoosiesimeest mängima, kui kannatavat pisikest parteimutrit. Õblukest Juliat oli samuti mängima võetud keskealine naine, briti Ita Ever ja paratamatult oli seda armastajapaari ekraanil groteskne näha, kuigi võib uskuda kui head näitlejad nad mõlemad on ning millist võimsat Shakespeare'i näidendite tausta nad omavad. Raamatukeskset realistlikust polnud neis aga kummaski. Film nõudis ka liiga palju raamatu tundmist, sest nii mõnedki asjad jäid ilma täpset sisu tundmata kahvatuiks, näiteks toa 101 hirmumomenti mis Winstoni jaoks loodud oli, ei mängitudki välja, vaid jäeti poolenisti vaataja fantaasia tasemele. Originaalteose austajale nagu ma olen, oli vanema ilmiversiooniga tutvumine kohustuslik ja kuigi rohkem nördimust kui vaimustust tekitanud kogemus, on mul siiski hea meel, et vaadatud sai, sest sellest filmist on popkultuuri kasutusse läinud rohkem märke kui hilisemast kinoversioonist. 2/5

Penskarid pargipingil.