A Life Apart: Hasidism in America - Menachem Daum, Oren Rudavsky 1997Juudid on sama põnevad kui dinosaurused, robottapjad ning zombied, kui ikka võimalus avaneb tuleb vaadata, ei teisiti saa. USA hassiitide ajaloost rääkiv dokumentaalfilm oli küll huvitav, ent jättis paljud tõsised teemad üles tõstatamata või käsitles neid pealiskaudselt. Need ortodokssed azkenasid elavad vägagi kinnises kogukonnas ning vaatajale püüti jätta muljet justkui oleks kahe filmitegija nende elu-ollu sisselaskmisest piisanud ja juba ongi hea filmi materjali koos. Ei tehta dokumentalistide Menachem Daum´i ja Oren Rudavsky rahvusest saladust ning vaid see lubas neid Brooklyn´i hassiidikogukondi filmima, vastutasuks olid aga poisid nii lahked ning jätsid objektiivset filmi tehes kriitikanooled pildumata ja kasutasid puudustele juhtimiseks mõeldud aega HOLOCAUST´ist heietamiseks.
Vaataja siiski näeb, et armastava suure perekonna varjus on peidus palju negatiivset nagu näiteks rabide autokraatia, meestekeskne maailmapilt ja hulgaliselt ksenofoobiat ning rassismi. See on see vana jutt kus juudid ütlevad, et nende sõnum goidele on muutunud, kuid toorarullid on ümber kirjutamata ning noored õpivad neid samu kinnistuvaid ideid mis nende vaarisadki. Väidetakse küll, et ollakse vagad ja vagurad, kuid kogu nende elu lausa nõretab sionismist kus ennast seatakse jumala jalgade kõrvale, teisi aga ei samasse ruumigi. 
Kokkuvõttes üsna hirmuäratav pilt hassiitidest, kuigi mustade kaabudega mehi näha oma kogukonnast eemal oli päris koomiline, justkui parv lapsi kes murul oma esimesi samme seavad, ühtaegu kartlikud ja uudishimulikud. Ja ka nõrgamõistuslikena tunduvad. Keskpärane dokk, väheke pakutakse aga sügavalt kaevamiseks pole julgust ega vist ka tahtmist olnud. Poolik töö. 2,5/5
Rabi Menachem Mendel Schneerson, mees kes õnnistas sisse People Haters´i plaadi, tehes sellest kosheri ka juudi kõrvadele.
4 comments:
Ma kuulasin selle peale nostalgia mõttes People Haters'i "I Hate People't" ja vedas ikka suunurgad mõnusalt üles.
L.
Ma kuulasin paar nädalat tagasi tööl meeste diskograafia läbi ja pooled lood on ikka ülikõvad ja pooled lihtsalt kuulatavad. Veits liiga lollitamine mu maitse järgi, tõsisemad lood on aga raud.
Minu maitse jaoks on nad liiga punk aga nostalgiast siin lasin "White Niggerile" ja sellelesamale "I Hate People'le" kõrva peale.
L.
No hea, et nad vähemalt punk on ja mitte tüüpiline RAC rock.
Post a Comment