Monks: The Transatlantic Feedback - Lucia Palacios, Dietmar Post 2006Oman ise samuti Monks´i albumit ja ausalt öeldes eriti tihti ei kuula, nii umbes kord kolme aasta tagant. Asudes vaatama dokfilmi bändi ajaloost püsis sees pisike lootus, et nüüd visuaalset tausta nähes ja backround´ist kuuldes tekib suurem isu ka muusika enese järele, vaimustun sellest mis bändi puhul varem lihtsalt hea tundus ja hakkab meeldima see mis varem häiris. Seda aga ei juhtunud, sest kuigi tükkhaaval välja tuues sain ma nende muusikalisele retseptile pihta ning isegi võin mõningate momentide ees kummardada, on üldpilt ikka täpselt samalaadne. Geniaalsus on olemas, arusaadav ning aksepteeritav, kuid see ei oma enam mingit tähtsust mu jaoks nüüd kui plaadi reliisimisest on möödas igavik, ma ei vaimustu takkajärge 34 aastat tagasi novaatorlikuna tundunud muusikast, kuigi samas aga sarnaseid riffe taguv Pixies tõi täna tööl lausa nostalgiapisara silma.
Dokfilm ise oli keskpärane ja seda põhjusel, et hoolimata oma kultuslikust staatusest, pole Monks´il tegelikult õiget ajalugu mida põnevalt kajastada saaks. Pole hullumeelsust, ei narkootikume ega pervoseksi, ei enesetappe ega karme sõnavõtte. Monks oli kahe fritsu idee ja ta töötas tootena, küll geniaalse tootena, kuid siiski kindlat pakendit ning sisu omava tootena, samalaadsena ( olles erinev ) nagu selle ajastu teisedki biitbändid. 
Nüüd on muidugi hea üks dokkfilm toimunust valmis vändata, sest iga bänd saab ju veevalaja ajastu alguses sellise, kuid midagi põnevat käesoleva ansambli ajaloos pakkuda ei olnud ning informatiivsuski piirdub vaid mõnede kohukohtade esiletoomisega. Aga plaat mul on ja eks kuulan kolme aasta pärast uuesti, dokki aga kindlasti kohe ei vaata. 2,5/5
No comments:
Post a Comment