Skin - Hanro Smitsman 2008Nagu juba kombeks kujunenud, käisin ka sel aastal PÖFF´il, või oleks õigem öelda tütarfestivalil Just, vaatamas skinhead-draamat. Esimese paraleeli võikski vedada seitse aastat varem PÖFF´il linastunud The Believer´iga ja seda tänu mõlema filmi peategelase juudi taustale. Kahe võrdluses tõuseb Believer paremini esile, sest Ryan Gosling´u mängitud Danny liitumine WP-skinheadidega on seotud noormehe inteligentsusest tingitud teadlikuse ning vaba tahtega. Olles pettunud sionismi kahepalgelisuses, leiab ta tee teise äärmusesse ehk sarnasesse-samasse, avastamaks, et asjad pole sealgi nii mustvalged ja selgete piiridega kui varem paistis.
Käesoleva filmi Frankie aga valib neo-natsionalistide grupi hetkemeeleolude, hormoonide möllu ning samuti pettumise pärast judaismis, kuid tema pettumus on isiklikku laadi, mitte kohaliku juudikogukonna kui grupi eesmärkide kahtluse alla seadmise läbi. Frankie on lihtsalt segaduses nooruk, kes omab oma isaga sarnast meelelaadi. Noormehe isa elas noorena üle koonduslaagri õudused ning nüüd elatunud mehena tõusevad need valusad mälestused temas taas esile ning asendavad toimekuse unenäolaadse tardumusega, emotsioonide väljendamine lukustub ning mees vajub jutkui reaalsuse äärel olevasase ulma. 
Samalaadsed iseloomuomadused löövad välja ka pojas, sest oleks ääretult naiivne mõelda, et üks rude-boy skin ei mõista niinimetatud natsiskinnide olemust ning ei oska ennast sealses kambas viibides kõrvalseisja pilguga vaadata. Tegemist on tema unenäoreisiga, tema traagikast aetud sundtegutsemisega ja tema irreaalse eksirännakuga kus vabal valikul ei olnud palju kõneruumi, vaid käitumist dikteeris teismeliseeas toimuv vastandumine oma isale ning viimase tõekspidamistele. Võib öelda, et Simon ei olnud ihult ja hingelt white power skinhead. 
Küsimus on, et kas need teised tüübid olid? Ütlen ausalt, et ei ole Hollandi skinhead-ajalooga tuttav, kuid julgen siiski kahtluse alla seada sellise noortegrupi olemasolu aastal 1979. Olgu, parempoolselt meelestatud skinheade on maailmas juba kümmekond aastat eksisteerinud, kuid kas samal ajal kui National Front Inglismaal kiilakaid oma ridadesse värbama hakkas võis tõesti tulbimaa tänavail näha swastika tätoveeringutega teismelisai kutte, on kergelt kahtlane. Samuti kogu pussnoa kinkimise koht, mõelge sellise meene rahalisele väärtusele ning vaadake siis kes seda kellele kingib. Absurd! Kindlad anakronismid olid aga ajastu punk-mood ja muusika, sest vaevalt hollandi noorsugu teistest maailma punkidest aastat kaks varem värvilisi irokeese kandis ja energilist hardcore-punk´i viljeles. Ma saan aru, et massivõtetele kutsuti tänapäeva punkareid oma tagide, soengute ning moodsate juuksevärvidega, kuid stilist oleks võinud ikka pilgu peale heita. 
Tahaks öelda, et taas film ühe skinheadi muutumisest natsiskinniks aga tegelikkuses seda ju ei toimunud. Peredraama ja isegi isa religioosne taust oli võimsam kui skinheadide osa filmist, viimane oli lihtsalt üks etapp mehestumise ning eneseleidmise teel. Kokkuvõttes mitte väga veenev film, lõpp aga lausa hale ja tuletas meelde peategelase enda sugujuurte karmakoormat, teate küll seda hammas-hamba, silm-silma vastu vanasõna algupära. 3/5
Skin´i drinking-game käib nii, et pits viina tuleb hingealla visata iga kord kui keegi nutab. Ja nutetakse palju, peategelane ise on juba liiter haljast väärt ja filmi lõpuks on mäluauk garanteeritud.
8 comments:
Vaatasin filmi direktori Hanro Smitsmani elulugu. Ta on sündinud 1967, seega filmi aluseks oli küll ehk reaalelus aastal 1979. juhtunud lugu, kuid filmis kujutati aega 1983/1984 kui filmi direktor oli 16-aastane.
Tegu muidugi ei pruugi olla isegi killukese võrra autobiograafilist tausta omava teosega. Vaatasin hiljuti soome pungi ajaloost tehtud dokumentaali mis oli üllatavalt nõrk. Pärast lugesin intervjuust, et lavastajal polnud aimugi mis punk on ja tal oli endal ka filmitehes huvitav seda avastada. No ega eriti palju just mees ei avastanud.
Ahjaa, mulle ilmselt imponeeriski film paralleeli tõttu oma klassivennaga, kes sattus 14-16 aastase poisikesena endast 3 aastat vanemate poiste tänavapunti. Tema vanemad olid lahutanud ja nii klassivend pendeldas ema ja isa vahet.
See punt ärandas igavusest autosid ja kihutasid nendega. Kui lõpuks vahele jäid selgus, et enamik poisse olid koolis 4-5lised ja osadel veel vanemad tähtsatel kohtadel...
Lõpuks oli nii, et tema kui ainus alaealine tehti peasüüdlaseks, et teised kinni ei läheks vaid tingimisi saaksid. Klassivend läks siis 16 aastasena Viljandi noortekolooniasse.
Kuid kuna klassivenna ema abiellus ja läks Kanadasse siis oli see talle topelt ränk löök, kuna tema noorm vend läks 13-aastasena emaga Kanadasse, tema ootas Viljandit...
Pärast N.Liidu kokkuvarisemist läks 25-aastasena Kanadasse emale järgi, kuid elu oli tal rikutud...
Keskeale läheedes on mul tihti lausa valus mõelda kõigi lolluste peale mida sai teismelisena tehtud. No ei olnud veel kuidagi aru peas.
Õudne mõeldagi mis sitta on omale sisse aetud. Läheb ka arvatavasti nooruspõlve lolluste alla, kuigi ma alles hiljaaegu lõpetasin ära ja teab mis noor enam pole.
Aga no kogemus missugune. Võiks lausa loenguid pidada.
Kirjuta raamat. Ja siis Väärtnõu joonistab sellest koomiksi.
"Musta sitta veeni" tuleks nimeks
Väärnõu oleks ise ka tegelane ses raamatus, nagu ka Trash.
Ma arvan et maailm pole selle raamatu jaoks veel valmis.
L.
Jääme ootama, loodan, et kirjastused jooksevad tormi ja raamat kaob lettidelt kiiremini kui Mihkel Raua heietused.
Post a Comment