Enam-vähem teadsin millest juttu tegema hakatakse ja midagi uut kuulda ei lootnud, kuid kuna kolm aastat tagasi sai filmi väheke aega ihaletud, siis nüüd kättesattununa ei lasknud ma sel mööda minna, vaid vaatasin justkui vana võlga kustutades ära. Oli muidugi juttu sellest mida ootasin, ehk oil-peak teooriast ja kütusekriisist mis lööb Ühendriikides esimese matsu linnalähedaste elamurajoonide asukatele kes harjunud igat oma "sammu" autoroolis tegema, kuid leidus ka hulgaliselt muud informatsiooni millest mõne puhul oli seos kütusekriisiga minimaalne. Nautisin näiteks teavet suburbia kui elukeskonna tekkest, selle arengust ning tulevikuväljavaadetest. Samuti tundus huvitav nn. uus-urban arhitektuur ning jalakäiasõbralik linnakujundus, ning hetkel tulevikulootusi andvate alternatiivkütuste mõtetuse üle kurjustamine ja nende ebaotstarbekuse paljastamine oli lausa põnev. Meie peres autot ei ole ja kesklinna elanikene me seda ka otseselt ei vaja. Põhimõtteliselt asub kõik minu kodust kümneminutilise jalutusteekonna kaugusel, nii supermarket, Tallinna linna keskpunkt, töökoht, säästumarket, odav kino ja Balti Jaama pirukaputka. Intervjueeritavate tulevikuvisioonid ei kannustagi autot muretsema, kütus enam odavamaks ei lähe ning see, et hinnad vaikselt kerkivad on veel helge hinnang toimuvale. Hea dokfilm, mitmeti inforohkem kui alul paistis. 4/5
Mees kes tulevikkupilti maalides musta värviga kokku ei hoidnud.
No comments:
Post a Comment