The X Files: I Want to Believe - Chris Carter 2008X-File´i filmist ootaks loomulikult UFO-sid ja valitsuse salaplaane nende mahasalgamisel, klassikaline mitmetahuline ning nüansirikas teema mis ei tohiks eales surra, vaid suudaks vaataid taas ja taas millegi uuega üllatada. Seetõttu tundus mõte teha teine film üllatavalt hoopis väikesemahulisema süzheega igati julge ideena millele võib kiitust jagada. Samuti meeldis mulle seekordses filmis juba kohustuslikuks muutunud müstilisuse, ekstraterrastiaalse ja parapsühholoogilise elemendi puudumine.
Nagu pealkirigi ütleb on kõik kinni uskumises ja peale agentide usu üleloomulikku, pannakse proovile ka vaataja oma ning antakse tal ise valida kas näha ekraanil seletamatute jõudude tegutsemist või lihtsalt krimithrillerit. Mõlemaid versioone filmis toetatakse võrdväärselt, kõhklejale annab vastulöögi asjasse uskuja ning ateistile kristlane, vaataja valib ise poole vastavalt oma religioossetest, konspiratsioonilembelistest või meelelahutuslikest huvidest johtuvalt.
Kuid mis pagana päralt oli seda kõike vaja siis halvasti teha? Ja ma pean silmas tüüpilise USA põneviku tasemel. Kui Mulder ja Sculli filmist välja noppida, jääks järele üks keskpärane põnevik mille ma üldjuhul kahesilma vahele jätaks, koos FBI uurijapaariga ootaks aga enamat ning paratamatult pettud. Kõik on liiga turvaline, iga kaader ja moment tuleb juba kusagilt tuttav ette ning on varemnähtud. 
Paistab, et stsenaristi ja produtsendina head tööd teinud Chris Carter lihtsalt ei oska lavastajatoolis täispikka filmi teha. Mees on varem vändanud vaid tosinkond X-Files´i seriaaliosa ja samasse suurusjärkku jääb ka film, lihtsalt üks seriaalist plehkupannud ja hiljem arhiivist avastatud episood, ei midagi enamat. 2/5
1995 oli see fännidele sooviunelm, 2008 aga lahutamatu osa X-Files´i.
2 comments:
Hihii.
Ma vastu õhtut tukastasin veidikene ja meelde jäid veidraid unenäo-seigad vastu ärkamist. Ma muidugi tahaks, et öösel genereeritak peast läbi alati mingi erinev ulmestroori seksikate tibidega ja minuga peaosas aga alati tuleb mingit veidrat träni, mis toimud vanades elukohtades ja on täis igasugu veidraid sümboleid ning äraspidistes rollides ootamatuid tegeasi.
Ma nägin kuidas sa, Trash, ei lasknud Mart Sanderil mingit telesaadet läbi viia. Seletasid mõned head minutid otse-eetris mingist seigast oma elus ja kui jutustus sai läbi ning Sander mõtles, et sai sust lahti ning saaks saadet edasi juhatada, hakkasid sa kaadri kõrval seesolevase mikrofoni mingit pala laulma. Kuna sellel hetkel une barjäär purunes ja miski mida sa algul esitasid muutus veebiraadiost hetkel jooksvaks palaks, hoomasin ma unenäos olemist ja ärkasin - pole selles lucid dreamingus eriti tugev veel, suurt muid trikke teha ei oska.
Kuna ma päriselus sind ei tunne siis unenäomootor genereeris sinu habemesse ja kampsunisse, nagu ma selle filmi samplet vaadates jõudsin Mulderit näha. David Duchovny nägu sa seal igatahes ei olnud aga rohkem detaile enam meeles ei jäänud.
Märgin üles - vast sul huvitav teada. Ma pole selles unenäo-värgis kindlat seisukohta võtnud aga olen tähendanud, et mida paremini seik peale ärkamist meelde jääb, seda olulisem selles olev informatsioon on ning seda infot võib vaja minna mingi intervalli järel.
Habemega pani su unenäomootor täkkesse, kampsunit pole ma aga juba paar aastat selga saanud.
Post a Comment