Tavaliselt on koolikomöödiates nii, et kõige seksikam poiss pole mitte kõige targem, ning kõige targem kindlasti kohe mitte kõige lahedam kutt ja kooli kõige lahedam kutt pole just naistevallutajate hulgas esimene. Dex aga just selline oli - lisaks poeloomast naistekütimainele ning kooli kõige säravama taibu oli tal veel ka hea süda ja lahke meel. Tipp-topp kutt ühesõnaga. Film aga ei räägi tegelikult kooliajast, vaid toimub 15 aastat ja 40 lisakilo hiljem kui õllekõhuga teravmeelne hurmur esmakordselt elus armub ning oma kunagist kooliõde murdma asub. The Tao of Steve oli mõnus komöödia just tänu Dex´i tegelaskujule mille eest Donal Logue väärikalt võitis ka Sundance´i festaril parima meespeaosa auhinna. Dex on just selline keskealiste meeste unelmkangelane, sest hoolimata paksukese välimusest, räägib tüüp siiani igas vanuses kaunitare, kooliplikadest küpsete milf´ideni, oma voodisse, ajab täielikku kägu kui vaja ning oskab samas vajadusel ka haritud mehele omaseid pärleid poetada. Joob õlut, kihutab motikaga, mängib pokkerit, hängib frendidega, petab naisi, valetab abielumeestele ja jääb kõige selle juures veel ka lahedaks vennikeseks. Samas aga just peategelasega seostusid mõned nõrgad momendid nagu kohatine sobimatu teeseldud lapselikkus, mitmeid kordi esilekerkiv mure kehakaalu pärast, kuigi õllekõht ei olnudkäesolevas filmis kõige tähtsam ning tema hilisem pettumine oma filosoofia õigsuses, kuigi just see "Tao of Steve" oli kõige A ja O. Komöödia ise oli nii lihtne ja nunnult kergekaaluline, et siin ei saa küll mingit virisemist aretama hakata. Hea romantiline indiefilm üle kolmekümne aastastele. 3,5/5
Naistest ümbritsetud nagu alati.
No comments:
Post a Comment