Sakslaste jaoks on kõik Kolmanda Reichiga seonduv valus teema, sest juba lapsest saati on neid emotsiooniliselt ja moraalselt vigaseks pekstud, korrutades hommikust õhtuni neile nende süüst maailma ees, nende mõrvarlikust olemusest ja häbiväärsest minevikust. Pole siis ime, et tehakse tosin dokumentaalfilmi mis peaks tutvustama mitterassistlikke skinne, sest muidu ju iga sakslane ehmub kiilaspead nähes ning paneb ühte patta nii white power skinnid, teravad skinnid, troojasõdalased kui ka non-political rude boyd ja suedehead´id. Skinheadide eristamist õpetav dokfilm oli ka käesolev. Ega selles midagi halba ole, et selliseid "õigete" ja "valede" skinnide mõttelaadi erinevusi väljatoovaid filme tehakse, ma ise olen lihtsalt juba kergelt tüdinenud, sest teema niigi tuttav. Nii jäigi kogu dokist põnevamaks momendiks mitte saksa noorte eneseleidmiseteed, vaid killuke briti tänapäevast kus toimub back-to-the-roots liikumine. Skinnid näevad välja nagu kuuekümnendate lõpus või seitsmekümnendate alul, mussiks on ska ning meeleoluks lihtsalt enese hästi tundmine mis vaba nii parem kui vasakpoolsest poliitikast. Tundus kuttidel päris lahe oma sõpruskonna lemmikpubis istuda. Dokfilmist poole võtsid enda alla ska-bändide kontserlood, muusikaliselt head aga dokfilmis liiga esindatud. 2,5/5
Attila Richard Lukacs´i õlimaalid.
No comments:
Post a Comment