Ulguv mõlder oli vast esimene Arto Paasilinna eesti keelde tõlgitud romaan, vähemalt esimene mida mina selle kirjanikuhärra loomingust lugesin. Toetudes raamatunostalgiale sai ka film ostetud ja plaanis oli see Katiga, kui Paasilinna kaasaustajaga, koos ära vaadata. Kati aga hakkas kolmandiku peal nihelema, jooksis kööki võileibu tegema ja kippus netti, ühesõnaga ei istunud film talle ja tundus igav. Lõpuks otsustas magama minna ja kui ma tegin ettepaneku, et jätan samuti pooleli ja vaataks mõni teinepäev edasi, siis lõi käega ja tunnistas, et pole absoluutselt huvi, kuna vastupidiselt raamatule tundub film igati kuiv olevat. Katil oli õigus. Hoolimata noore Vesa-Matti Loiri hoogsast esitusest, oli film väheke takerduv ning seal kus romaan voolas humoorijõena, nirises kinolugu pisikese draamaojana. Väheke kiirust lisas stseen kus küladoktor möldrile amfetamiini andis ja luges sõnad peale, et vaid üks tablett päevas ning suure masenduse korral. Mölder aga viskas kohe arsti ukse taga purgitäe suhu ja käis siis külas igast tarest lonksu vett palumas, suu kuivas perkelesti ja valget vahtugi oli huulenurkades näha. Aga ega see speedfriigi koht palju päästnud, hea vaadata kui tuttava teose adaptsiooni, kuid algupärane on ikka mitmet parem. 2/5
Romaani ingliskeelse tõlke kaas.
No comments:
Post a Comment