Punksters & Youngsters

Punk - Tauti joka ei tapa - Jouko Aaltonen 2008

Väga hale dokumentaalfilm mis vaatamata punki lubavale pealkirjale ei suutnud sisus aga soome pungi fenomeni kuidagi haarata. Või ütleme siis nii, et vaid veerand kogu filmis oli seotud soome pungiga, ülejäänud lihtsalt vanade peerude poosetamine ja lalisemine ning noorte vihaste meeste eneseotsing. Vanadel peerudel nagu Pelle Miljoona oma bändiga, igavesti eputaval Andy McCoy´l ja Eppu Normaali pillimeestel pole praegusel hetkel enam pungiga mingit sidet ja see aastetetagunegi oli väga habras. Tüübid olid küll esimeste punk-plaatide lindistajad ja esimese laine punkarid aga seda vaid aastakese võrra ning tõsisel soome pungi tõusuajal tegid nad juba Smilersi laadseid kogupereballaade. Nüüd aga on kõik kanged mehed seletama kuidas need asjad ikka omal ajal käisid ja kui äge see punk on. No kuradi isakeste mängijad ! Noored aga teevad küll head HC-maigulist karmi punkrokki aga pead on teismelisele omaselt veel tühjad ning täidetud ajutiselt kõiklaadse pahnaga mida võib nimetada modernseks lääne vasakpoolseks metroseksuaalseks mondealistlikuks anarhismiks. Kõik on nii faking targad ja valmis targutama aga elukogemust pole veel grammi võrragi, sest irokeesiga ringitraavimine, siidri kulistamine ja politseinike halvustamine pole veel mingi näitaja. See, et kallistad pedesid ja neegreid ei tähenda, et su empaatiavõime ning oskus maailmaelu tajuda veel tekkinud oleks. Kerge haltuuravärk lavastaja Jouko Aaltonen´i poolt, sest väga palju materjali ei omanud tegelikult mingit tähtsust ja selle oleks võinud vabalt vahetada soome pungi ajaloolistest bändidest rääkiva materjaliga. No kaua sa muidu ikka viitsid vaadata kuidas noored oma angsti lahti karjuvad ning vanamehhenässid tuuribussis üksteise perseid lakuvad, sõbrad kaamera jaoks nagu nad näidata tahavad. Totuus löytyy kaurapuurosta aga mitte Jouko Aaltonen´i filmist. 1,5/5

Noorte tüdrukute HC-bändid olid feminismist läbi imbunud, kuid saundis päris korralikud.