Punk in London

Punk in London - Wolfgang Büld 1977

Paratamatult on kõik tagasivaatega dokumentaalfilmid pungist ( või siis ükskõik millisest noorteliikumisest ) nostalgiaähmased ning tihtilugu aastate möödumisega asju rohkem positiivsemast küljest näitavamad kui lood seda tegelikult olid. Toimub enesetähtsustamine, bändi upitamine, pisiasjad on kasvanud legendideks ning lavastaja kui ka vaataja teavad lõpptulemust juba ette ja selletõttu on ka narratiivne ülesehitus žabloonlik või siis parimal juhul väheke eksperimenteeriv, kindlasti aga turvaline vaatajasõbralikkuse aspektist.Ega ju Sid Vicious´est või Jimi Hendrix´ist dokki tehes suurt mängumaad pole, mõned lõigud, intervjuukatked, tagantjärgi tarkused ja sisusuunad on kohustuslikud, neid oodatakse ja neid ka näidatakse. Punk in London ongi selles suhtes eriline, et kogu filmi materjal on filmitud asjas sees olles ning puuudub igasugune tagasivaatav analüüs toimunust. Punk oli, London kees ning Wolfgang Büld filmis oma 16 millimeetrisega kõike mis ette sattus - tänavapunke, plaadipoode, live esinemisi ning paraja portsu intervjuusid bändimeestega. Keegi veel õieti punk-liikumist ei määratlenud, räägiti niisama, lollitati, eputati aga saadi ka suust paar prohvetlikku lauset. Punk lihtsalt oli. Huvitav dokument aastast 1977 aga ega see nüüd erutavalt põnev olnud, nagu ütlesin, oli lihtsalt filmitud inimesi ja kontserte. Bändiesinemised olid aga võimsad, sest niimõnedki popimaigulisi plaate välja lasknud bändid olid rahva ees esinedes hulga vihasema rägapungi saundiga ning mõjusid ehedate rokimeestena. Lisadena diskil veel The Clash´i ja Averts´i pikendatud live´id. 3,5/5

Pungiplika.