Wu Yen

Chung mo yim - Johnny To, Ka-Fai Wai

Olen viimasel ajal enese jaoks avastanud East End´i pehmemaitselise karripasta. Sisuks nagu ikka köömned, tsilli, kurkum, tamarin ja ingveripulber aga nii neetult hea oma õlise määrdena kus hamba all õrnalt tunda mitte päris peeneks jahvatatud tükid ning keelel kerget praetud mekki, et ma lausa pean seda jumalikku toodet igale poole toppima. Sobib riisiga klassikaliselt, makaronidega imehästi, tatrapudruga põnevalt ja täna hirsiga oli tulemus taas oodatult suurepärane. Kartuliga pole veel proovinud ja vast ei katsetagi, aga hautatud köögiviljadega läheb homme loosi küll. Samoodi nagu igasse mu toitu läheb sisse karripasta, nii läheb ka mu DVD-mängijasse iga Johnny To film, on see siis hea nagu tavaliselt või nõrk nagu mõnikord. Wu Yen oli teatraalne. Kogu tegevus toimus kolme inimese, ehk valitseja, naisröövli ja libarebase vahel kes üksteist romantilistesse mängudesse püüdsid siduda, kusjuures kõiki kolme mängisid naised. Täitsa fun komöödia aga kahjuks muutus see teatraalsus tasapisi häirivaks ja filmina oli kogu asja järjest raskem võtta kui teatrietendusena, eriti veel kui kasutatud oli digikaamerat ja väga tagasihoidlikke dekoratsioone. Lõbus aga tänu tegevuse hoogsuse puudumisele igavapoolne ja sellest ei päästnud isegi säravad naistähed. 2/5

Kaunitare jagus.