Lausa kummaline, et skinheadidest rääkivais filmides satub peategelasest kambajuht ise tihti juudiverd olema. Seekord oli sama lugu, kuigi jah, sellele tehti vaid üks vihje ning ega aastal 1975 saagi skinne ning juute võtta kui verivaenlasi eelarvamuste kontekstis, vaid gängiliikme suust paisatud süüdistus kandis eneses pigem töölisklassi perede sotsiaaltaustast tulnud ja generatsioonidega edasikantud tõdemust klassivahest. Aeg on varasem, Skrewdriveri asemel kuulatakse veel Desmond Dekker´it ja rassistlikult meelestatud rusikakangelaste asemel on naabruskonna rudeboy-huligaanid. Filmi võib pidada teatud laadi tõrksa taltsutuseks kus neiu hakkab toorest vägivallatsejast lihvima ühiskonda paremini sobivat isendit. Töö on muidugi raske ja õnnestumiseks läheb vaja mitme kaunitari hoolt ning armastust ning lõpptulemusena ühe iseloomujoone kadumine ei asendu tihtilugu teisega, vaid muutuv inimene võib millestki hoopis vajaka jääda. Vägivald võib olla nii hukutaja kui ka päästja. Mitmete tuttavate märkide ning sarnaste situatsioonidega A Clockwork Orange´ile austust avaldav film jäi minu jaoks lahjaks, sest enesemuutmine võib olla isiku enese ja ta tuttavate jaoks suur triumph, kuid mulle kui kõrvalvaatajale ei pruugui see midagi öelda. Lavastaja Richard Jobson kujutas peategelase läbi oma venna elusaatust ning loomulikult on tema jaoks mitmed seigat tähtsad. Mulle aga mitte ning nii jättis film kumeda tühja tunde. Lihtsalt üks ekraniseeritud elu ja mitte just eriline. 2,5/5
Frankie oma druugidega.
No comments:
Post a Comment