Hype !

Hype! - Doug Pray 1996

Soome punki tutvustavast dokfilmist jäi suhu niivõrd halb maitse, et pidin kohe pealevõtukat panema, sest muidu oleks halvimal juhul veel üles tulnud. Lohutajaks valisin Seattle´i scenest rääkiva dokumentaalfilmi ja pidin oma imestuseks tõdema, et juba kaks dokis esimesena kõlanud laulu ( Momonen ja Hovercraft ) olid rohkem punk kui kogu soomlaste pungifilmis nähtud taidlemine kokku. Ma ei ütle, et lood otseselt punk olid aga rojkkisid küll nii rajult, et minul võttis kohe suu muigele ja masendus kadus hetkega, olin leidnud täpselt sobiva tujutõstva filmi. Filmi algust võisin paljuski pidada sõiduks mööda nostalgiaalleed, sest kolmandik bändidest olid mullegi tuttavad, ning isegi paar lugu tundsin ilmeksimatult ära. Lausa imestama pani kui paljud mu nooruses kuulamisaega leidnud bändid olid pärit Seattle´ist, hilisem grungelaine tõi aga neid loomulikult kamaluga juurde. Hea ülevaatlik film sellest mis siis tegelikult seal põhjapoolses linnas toimus. Kuidas bändid leidsid oma nn. seatlle´i soundi, kuidas mõned kihutasid rakettidena staariks ja mõned samaväärsed või isegi paremad jäid ikka vanamoodi kohalikus klubis õlleraha eest tinistama. Filmi algus oli lõbus, sest kõik intervjueeritavad said katkestamata lobiseda oma lemmikbändidest, klubidest ja kohalikust muusikamaailmast üldisemalt, peale sõna "grunge" mängutulekut aga toonid muutusid. Paljud heitsid küll nalja populaarseks muutunud bändide üle kes müüsid meeletult plaate kuna meenutasid välimuselt ja muusikalt Nirvanat või Pearl Jam´i ning ironiseerisid kaubandusliku grungemoe üle, kuid eks meestel oli kibeduseuss ikka sees. No mida sa tahad kui koolipoistebänd saab miljonilise lepingu kuna väidab end grunge-muusikat viljelevat aga nii mõnigi kohalik garaažroki ja pungi saurus jäi täiesti tähelepanuta, kuna meestel polnud pikki juukseid, tanksaapaid ja lumberjack´i ruudulist särki. Hea informatiivne dokumentaal koos hea muusikaga ja heade kaadritega Seattle´i tänavailt. 4,5/5

Kuulsaks saamist eeldav välimus.