Control

Control - Anton Corbijn 2007

Sai viimati Helsingis käies külastatud ka Anton Corbijn´i fotonäitust Tennispalatsis ja leidsin saalist lahkudes, et minus polnud tekkinud ühtegi tunnet, vaid ainult soov õllekannu ning suitsu järele. Suurem osa fotodest oli mul varem nähtud ja kusagil kataloogis, vinüüli kaanel või ajakirjas neid portreesid kuulustest nähes jäin alati pikemaks peatuma ning põhjalikult silmitsema. Iga pilt oli kindlalt Corbijn´ilik ja samas ka täiesti isikupärane. Näitusesaalis aga nähes neid samu portreefotosid tihedalt seinu kattes kadusid piltidel olevad inimesed ära, sulandusid lihtsalt üheks halliks massiks ilma mingi emotsionaalse väljundita ning üks ei pääsenud teisest enam esile. Lihtsalt korraga liiga palju. No olid mõned Joy Divisioni lood mida sai noorena kuulatud aga ega peale muusika midagi muud ei pakutud. Ian Curtise emo-elu ei suutnud mind hetkekski köita, sest mitte midagi temast otseselt ei näidatud, vaid ainult räägiti. Öeldi, et ta andis laval endast kõik, et ta armastas üht või siis teist naist ja oli selline geniaalne kuju. Filmis sa aga seda tegelikult ei näe. Ei näe draamat, ei näe mehe erilisust ega isegi killukest ajastust, film ei näita midagi ja sa saad vaid annuse muusikat. Aga seda võid ju CD-lt ka kuulata.Anton Corbijn on suurepärane videolavastaja, fotograaf, multimeedia miksija ja ka tema lühifilm Don Van Vliet: Some YoYo Stuff oli hea tänu äratundavatele visuaalsetele vallatustele. Täispikk jäi aga õõnsaks ja üpris väikeste rahadega tehtult tundus juskui film inimestele kes Ian´it tundsid ja on suutelised oma peas puuduva osa juurde panema. Juhul muidugi kui seal igavas töölislinnas midagi üldse on ühe noormehe elukäigule juurde panna. 2/5

Enekamees ise.