John Waters´i esimese täispika kohta on mul öelda kolm head sõna. Esiteks nägi noor Divine tõesti pandav "tsikk" välja ja võin kergelt uskuda boonuste hulgas olevat Waters´it kes märkis, et omal ajal sõitsid järgijõllitavad autojuhid kolareid kui nad diivaga koos mööda Baltimore´i tänavaid patseerisid. Teiseks peab mainima filmi lõppu mis oli lausa fantastiliselt hea - seda nii The Wizard of Oz´i paroodianõksu kui kahe mutikese suust tuleva ilmeka sildistamise tõttu. Ning viimasena ei tohiks unustada filmi soundtracki, sest kogu pooleteist tunni jooksul mängis taustaks pidevalt meeliteritav rock´n´roll, just sellise laisa ja laheda rütmiga, et Tarantinogi oleks valiku üle kadedust tundnud. Dialoogi või pigem monoloogi oli filmi kohta vast ainult kümmekond minutit, kõik muu aeg tinisesid kitarrid, sünkkisid bassid ja tõmpsisid pulgad trumminahal. Mida sa aga muud ikka filmi kohta head ütelda saad. Tegu ju lemmiklavastaja tööga siiski aga ega lahe vaatamine just kusagilt otsast olnud. Alguse asi muidugi, oma kamba värk kus filmiga seotud inimesed näevad asju paremas valguses kui lihtsalt vaataja. Küll aga kiidaks custom made DVD-d, sest peale avist konverditud main movie oli veel pooltosinat lisaklippi Divine´i ja Watersi teleesinemistest, neist põnevam lühike ülevaade lavastaja kunstinäitusest kus meister oma taieste taustu lahti seletas. 2/5
The Bombshell
No comments:
Post a Comment