Pusheri triloogiale omaselt hakkas peaosatäitjal elu rappa minema ja mida rohkem proovitakse sellest välja rabeleda, seda sügavamale vajuti. Kolmas osa keskendus ööpäevale kohaliku serbia narkoparuni Milo elust, ning kui esimese filmi Frank ja teise Tonny olid juba märgitud kaotajad, siis Milo taoline kogenud gängster oskas viltuvedamistest hoolimata kukkuda käppadele. Vaatajale küll ei näidatud kuidas mees oma muresid tulevikus lahendab aga antakse mõista, et sellise pätikooliga vanapäss nagu Milo juba hätta ei jää ning kui ei aita nõu, siis jõud. Kolmas film oli taas väga hea. Kuna seekord oli Kopenhaageni narkokunnide maailma kujutatud läbi serbia, albaania, türgi ja poola pättida silme, ning etnilisi taanlasi polnud pea üldse, oli kogu film selle kultuurilise eripära tõttu koomilisem kui varasemad. Slaavi pätid on ikka hoopis teine matsakas ja kui pätitaustaga taanlased lihtsalt proovisid coolid tüübid olla, siis moslemitel ning ortodoksidel käed kohe sügelesid tapatöö järgi ja piinamine tõi naeratuse näkku. Häbi nüüd lausa, et ma aastaid pidasin Pusher´i jätkulugusid millekski tühiseks ega vaevunud vaatama, oleks võinud juba varem mõnusa filmielamuse osaliseks saada. Arvatavasti aga vaatan nüüd veel esimesegi osa uuesti, viimasest korrast juba tubli tosin aastat möödas. 4/5
Vananev kriminaal Milo.
No comments:
Post a Comment