The Moderns - Alan Rudolph 1988Paar kuud tagasi mängis Hasso Krull Levikas jazz-plaate. Polnud kaua näinud ja otsustasin mehega paar sõna juttu puhuda, klaasikese veini juua ja paar suitsu teha. Hasso aga võttis oma DJ-ametit liiga tõsiselt ja keeldus kategooriliselt minutikski puldi juurest lahkumast, väites, et järsku miski läheb nihu ja muusika jääb vakka. Oh well! Mees oli täitsa pinges, ei saanud silmi mikserpuldi näitudelt lahti, hea kui võis sõõmu veini endale lubada aga siis ka jooksin näpud kohe taas nuppudele. Tundsin end üpris segava tegurina ta jaoks, kavatsesin mehe rahule jätta aga enne veel lubasin filme laenata kui tal soovi peaks olema. Hasso tänas ja minu üllatuseks väitis, et teda filmid eriti ei huvita. Tuletasin talle meelde, et just tema käest on omal ajal nii mõnigi filmiklassika videokassett saadud aga Hasso jäi endale kindlaks ja arvas, et pole mulle kunagi ühtegi filmi laenanud.
Alan Rudolph´i Modernistidega on lugu nii, et see on 100% kindlusega kunagi Krulli käest saadud ja siis vaadates meeldis film mulle väga. Ülevaatamisel aga jäi kogu Pariisi modernistide ring liiga kitsaks, glamuur oli tuhmunud ning ka põnevuse ja romantikaliinid ei haaranud kaasa.
Küll aga oskasin ma nüüd näha Pariisi kunsti ja kirjandusringkondade pilamist ja kogu kunstitegemise teatraalsust, situatsioone kus kuulsusel võib loomingulisusega vähe ühist olla ja hea suuvärk või õiged sõbrad loovad rohkem tõelist kunsti kui autori geniaalsus. Väheke paljastati seda pariisi legendaarse kultuurielu telgitagust ja näidati asju ning isikuid teravamalt kui kümnetest mälestusraamatutest hiljem lugeda võis. Aga samas mitte just liiga teravalt. 3/5
Linda Fiorentino oli sensuaalsuse tipp.
No comments:
Post a Comment